1.pidu

Eile pidasime esimest korda vaikselt Sandra sünnipäeva. Nö oma pere.
Väike soe toit, tort ja veidike istumist, ei midagi erilist.
Õhtul sai sünnipäevalaps veel issiga mürada ja vahvat sõnamängu mängida(issiga mürades hakkasid ütlema sõnu, kus D täht sees ja Sandral tuli ikka oma ea kohta väga hästi see välja). Magama saime suht hilja. Meie agar issi läks vabal päeval jälle tööle ja me Sandraga ärkasime ikka pühapäeva kohta vägagi vara. Uue kella järgi siis peale 7 juba. Mõtlesin just eelmisel õhtul, et homme hommikul magan ... no miskit ei tuld välja. Nüüd on kell 13:39 ja mul on nõud pestud, Sandrale väikseks jäänud riided sorteeritud, 2 masinatäit pesu pestud ja kuivama pandud, lastega(oma laps + lasteaiakaaslane kõrvaltmajast) u 2h pargis jalutatud, oldud ja nüüd palusid lapsed, et kas nad võivad meile mängima tulla. Lubasin.
Nemad mängivad, ma veidi vaatasin netis ringi ja nüüd peaks minema lõunasööki vaaritama ja homseks sünnipäevapeoks ettevalmistusi tegema.
Sandral on sellel aastal esmaspäeval sünnipäev(ta sündis ka esmasp) ja neiu kindel soov oli, et sünnipäevapidu peab ikka õigel päeval olema. Kuna oli võimalust, siis nii ka saab olema. Ega ma homme väga tööd saa nagu teha...

Mõnus reede

Mulle meeldivad reeded. Vahel on nad kole kiired, vahel rahulikud. Täna oli õnneks rahulik, täis tegemisi, ent sai paljudel asjad nö otsad kokku tõmmatud või vahefinišisse jõutud. Õhtuks sain oma meilid ka peaaegu nulli nö. Tavaliselt lohiseb ikka miski 10 meili vähemalt, mis vajaksid süvenemist ja aega.
Õhtul helistati mulle, et laps ei olnud nõus lasteaiast koju tulema. Et tal on vaja veel teistega õue minna ja seal mängida. Jäin siis minagi kauemaks tööle ja laps oli täna rühmas viimane. Ta ei olnud sellest sugugi häiritud, pigem häiris teda see, et issi uuesti ei tulnud. Aga kuna issi oli kella 5st hommikul tööl olnud, ütlesin,et teisele ringile lähen ise kui töölt tulen. Tore kui lapsele lasteaias nii väga meeldib.
Õhtul meeldis mulle aga teleka ees diivanil teki all. Ma vahel ikka luban endale selliseid hetki. Korra käis mõte peast läbi, et otsiks vardad ja hakkaks kuduma aga mõttest kaugemale see ka täna ei arenenud.
Homme loodan, et natuke on ikka ilma ka, et saaks maal ära käia. Lubasin naabripoisi ka kaasa võtta kui läheme. Siis lastel koos lõbusam.

september, oktoober

Elu läheb kiirelt, igapäevaste toimetuste rütmis. Töö, lasteaed, kodu,vahel suvila. Kõikjal sügisesed toimetused. Praegune aastaaeg on hea, kuna hetkel veel on suhteliselt soe. Mulle meeldib kui on soe ja kui on päike.
Järgmisest nädalast vist külmem, vat see enam nii mõnus ei ole.
Eile käisin kh ''rallitamas''. Oli lasteaiavaba õhtu mul ja sain omaette linnas jalutada. Ostsin endale ühe imepehme pealispinnaga dzempri ja üht-teist tarviliku naise meigikotti. Ma küll suur meikija ei ole aga ripsmeid värvin ikka. Mõned asjad sai soetatud ka juba jõuluvana kingikotti. Mulle meeldib varakult neid asju vaadata ja osta, siis saab kõik läbi mõelda ja ei ole nö ''esimene ettejuhtuv vaas riiulist''.
Täna võtsin naabripoisi ja oma lapse ning käisime mängutoas rühmakaaslase sünnipäeval. Jõudsime kohale kõige esimesena. Mõned minutid ootamist ja siis saabus ka sünnipäevalaps. Sandra siis õhtul teatas issile, et me olime esimesed. Issi küsis lapselt, et miks te siis nii vara läksite. Sandra vastas: Emmele meeldib pigem varem kohal olla. Noh, ega ma alati nii just jõua a kui saan, siis jh, ikka üritan.
Paar nädalat tagasi tegime endale nö lapsevaba nädalavahetuse(peaaegu 2 päeva). Puht praktilistel eesmärkidel. Nimelt sõitsime Helsingisse päevakruiisile. Ostsin Sandrale sünnipäevaks ja jõuludeks kingitused ja praktilisi riideid ka. Mulle meeldivad H&M ja KappAhli laste tooted, nii kahju, et neid poode siin Eestis ei ole, tõesti. Olengi viimasel ajal kõik Sandra aluspesu nt sealt ostnud. Need on heast materjalist ja kvaliteetsed, hinna poolest samad, mis meie kaubanduses saada olevad kehvemad asjad. Emme-issi ise said endale uued sportlikumad jalanõud kehvemate sügisilmade ajal kandmiseks. Juustu tõin ka, sest Valio Arkijuusto : 1. mulle maitseb 2. hind meeldib ka (ta on ikka tunduvalt soodsam kui juustud Eestis).
Vabad õhtud mööduvad asju sorteerides, Sandra on suvega visanud laiusesse ja pikkusesse, minu peenikesest tüdrukust on saanud tugev tots. Suvel tundus olevat kasvuperiood, mis kahjuks ei piirdunud vaid pikkuse suurenemisega. Kui ma enne võisin osta ükskõik milliseid pükse, siis nüüd osad valmis ostetud püksid , mis kevadel olid parajad ja suuredki, enam jalga ei lähe. Kahju.
Üldse sai see suvi väga kurva lõpu. Seda kannan ma hinges veel kaua. Õhtuti kipuvad pisarad silmi, teen issile pildi peal ikka pai. Tema hing sai rahu aga mina... Alles eile öösel nägin teda taas unes. Öeldakse, et kui surnu ilmutab end unes ja ta on seal rõõmus, siis tema on rahu saanud. Peas keerlevad mõtted. Hauakivi valisin välja, esmaspäeval lähen viin issile küünla, sest 2 kuud möödub. Imelik on see, et mu isapoolne vanaema(isa ema) pole kordagi küsinud, kuidas haual, kas ma olen käinud või kas kivi tellinud, mitte midagi. See teeb veidi haiget, aga mis sa vanainimesest tahad, kes kunagi ei küsi minu kui lapselapse käest, et kuidas SUL läheb. Aina need oma jutud, virisemised jne. Ometi oli just issi see, kes talle pidevalt helistas, seal käis teda kuulamas ja abistamas. Kohati teeb see veidi tusaseks, pahaseks aga pole mõtet. Kiire on kogu aeg ja no ma ei jõua kõike ka üksi, teen ja käin just niipalju kui jõuan ja vajalikuks pean.
Mõtlesin küll, et täna kirjutan vähe positiivsemalt aga hingepõhjas kriibib ja ikka tuleb see esile.
Eile ostsin sooja ja pehmet lõnga, et teha midagi sooja ja tuua soojust oma hingele aga mõtetest kaugemalt ei ole ma jõudnud. Olen omadega käsitöö poole pealt täiesti jännis ja kinni. 1 mitme mütsi tellimus vist juba pea aastajagu sees, suvemütsid suve alguseks valmis ei saanud , ka mitte suvel. Pakkusin tellijale variandi, et ta võib loobuda aga vanaema arvas, et kui jõuluks saab, siis ta tahaks oma lastelastele need kinkida. Palju sinnagi enam aega on. Pean end kätte võtma aga tahtmist pole, aega samuti mitte. Ka käsi teeb juba kuu või tegelikult kauemgi haiget, ma ei saagi aru, mis toimub. Otseselt ei valuta aga käelaba annab tunda, asju tõstes nt või siis õhtuti, päeval kui midagi teen. Miski põletik äkki sees?
Eile ja juba tegelikult u kuu või rohkem tagasi märkasin, et peanahk ja siis ka juuksed on stressis. No ma ei imesta ka arvestades läbielamisi. Eile vannis käies sain ikka kohe täiesti peotäie juukseid. Ostsin stressi leevendavat, vitamiine täis ja rahustava emulsiooni, mida siis ravieesmärgil eile pähe masseerisin. Loodan, et see väljaminek annab ka oodatud tulemust. Eks aeg ravib..aga kas ravib?
Õnneks on Sandra väga armsaks ja hoolitsevaks muutunud. Asjalik on ka. Nii asjalikult räägib, täitsa nagu ''inime''. Tihti saan kallistusi ja see on hea. Vahel küsib : onju vanaisa vaatab meid pilve servalt...