Vaheldust

Reedel läksin kontorist juba poolest päevast ära. Oli vaja ka väljaspool kontorit veidi asju ajada. Kuna hetkel ei ole autot piinanud(vahemaad mul siin lühikesed ja pole vajadust olnud) saingi linna peale jalutama. Vahelduseks ikka täitsa mõnus. Kuna sel õhtul puudus ka vajadus lasteaeda minekuks, jalutasin niisama vanalinnas, tegin tiiru Kaubamajas ja siis alles suundusin koju. Ahjaa, ei saanud ma mööda ka lõngapoest. Olen endale seadnud piiri, et puuvillaseid lõngu ei tohi ma osta rohkem kui suurde karpi mahub. No see karp on ikka päris täis aga kohates vahvaid uusi kirjuid lõngasid, ega ma saanud neid siis ometi sinna poodi jätta. Kaasa nad minuga tulid ja karpi ma nad ka ära mahutasin. Keegi ei ole ju öelnud, et karbi kaas peab kinni mahtuma...
Laupäeva hommikul tegin kodus kiirkoristuse ja siis siva riidesse. Sõitsime trammiga kesklinna ja läksime Vabaduse platsile jääskulptuure vaatama. Edasi sealt Toompeale. Vaatasime Sandraga torne, kirikuid, jalutasime mööda kitsaid tänavaid ning imetlesime lumist vaadet vanalinna katustele ja merele. Siis tegi Sandra(jah, Sandra)ettepaneku minna pannkooke sööma, et vanalinnas pidi selline koht olema. Oleme temaga vist paar korda Kompressoris käinud ja talle see hästi meelde jäänud. Toompeal laps kurtis, et kõht nüüd nii tühi, et KOHE on vaja ja puhkes nutma. Seletasin siis talle, et ega see nutt nüüd aita, pannkoogid meie juurde ei tule, vaid meie peame ikka sinna ise kohale minema. Saigi käidud ja kõht täis söödud. Seejärel jalutasime läbi vanalinna Solarisse, tegime tiiru toidupoes ja siis bussiga koju. Koju jõudes olime väsinud, ent õnnelikud. Meeldis see käik mõlemale.
Täna oli taas imeilus ilm. Kuna elan nüüd väga-väga pargi serval, läksime Pae parki jalutama. Sandra sai mänguväljakul hullata ja ronida ning tegelikult u pool sellest 1,9km rajast läbis ta samuti ronides. Nimelt oli tee pargis traktoriga nüüd lõpuks lahti lükatud ja äärtes vägevad lumekuhjad. Küll oli mõnus seal konarluste otsas ronida. Kodu lähedal pani laps jooksu. Kaduski ja siis tuli tagasi koos kelguga. Nimelt käis tema siis üksi toas kui mina maja taga mäe juures ootasin. Iss meil tsipa tõbine ja arvas, et ta õue täna ei kipu. Sandra lasi õuest uksekella ja saigi tuppa kelgu järele. Väike kelgutamine ja siis tuppa. Pärast lõunasööki tegeles igaüks oma asjadega- kes heegeldas, kes luges raamatut ja kes kuulas CD plaadilt mälumängu küsimusi. Selle viimase asjaga tegeles Sandra. Enne õueminekut oli ka tal see plaat kuulamisel, ütles,et ei saa veel õue tulla. Minu seletuse peale, et seda saab ju pärast edasi või uuesti kuulata, ta nõustus kiiremalt tulema. Olen tähele pannud, et talle meeldivad sellised asjad, mille üle peab mõtlema ja ka nt teaduslikku laadi raamatud maailma loomadest jne. Reedel oligi tal üks selline suurem loomade raamat lasteaias kaasas ja nagu järellained on minu kõrvu infot toonud, see lõi laineid ja meeldis teistelegi.
Mina aga jätkan ''oma rada''. Paar mütsi valmis saanud, paar tellimust ootamas. Lausa järjekord tekkinud ja see ju igati meeldiv, et su käsitöö ka mõnele teisele meeldib. See innustab ja külmadel talveõhtutel on nii mõnus õhtul pärast päevatoimetusi end mugavalt diivanile kerra sättida ja mõnusa padjakuhja najal heegeldada.