kohutav aeg

Blogimine on jäänud tahaplaanile, sest viimane 1,5kuud on toonud mitmesegaseid läbielamisi. Lähemad inimesed teavad aga olgu öeldud, et kaotasin oma ühe kõige lähedasema pereliikme- oma armsa isa ja see on mu jaoks väga raske olnud. Lisaks kõik need asjaajamised, mida ma oma elus esmakordselt täiesti üksi ajanud olen ja ajan ka lähikuudel. Kuna see asi juhtus põhimõtteliselt just sel ajal kui ma olin väga-väga õnnelik, on see veelgi rusuvam...mäletan, et juuli lõpus, augusti alguses jõudsin mõelda- ma olen nii õnnelik. Nüüd tundub,et nii vist ei tohi mõelda, sest elu tegi ootamatu ja kohutava kannapöörde ja kui ma enne olin seal positiivsuse raja lõpus, siis nüüd olen miinuspoole radadel. Õnneks on olnud ootamatuid toetusi pere poolt. Kuna me pere ei ole sellist asja läbi elanud, siis nüüd näen, kellele ma tõsiselt oluline olen või kes hoolib. Lisaks on saanud suvest sujuvalt ja ootamatult sügis, olen linna kolinud ja selline pidev kolimine toob kaasa omad tegemised. Maalgi tegemata asju palju, mis ootamatult pooleli jäid ja plaanid peatusid ja ega väga ei olegi tahtmist. Täna lähen hauakivi valima...