Olemas

Tere üle pika aja. Olen endiselt olemas ja elu kiire nagu ka blogimise tihedusest aimata võib. Vahepealse aja sisse on jäänud igapäevaseid tegemisi, veidi tähistamisi jm.
Nimelt sain vahepeal vaikselt aastakse juurde, numbriliselt siis nagu, tunne ikka sama noor.
Töiselt tegime ühe kiire kolimise ja see annab siiani veitsa tunda, sest seoses alanud jõulusiblimisega on veel paljud asjad kastides. Ja las olla, kui aega saan, teen jälle mõni kasti tühjaks. No mis mul muud üle jääb. Teen küll 8h tööd aga ikka kõike ei jõua. Iseenesest ju hea aga ma tahaks , et kõik oleks täiuslik, suudaksin end 100% kõigele pühendada jne.
Vahepeal võtsin kätte ja lõpetasin ära ühe ammu alustatud projekti, kus sai ära kasutatud hunnik lõngajääke. Sai sellest selline pisut lopergune ja ummamuudu nukutekk.

Kitsama külje pikkus võis olla miski 50cm kanti, täpselt ei teagi ja mõõta ka enam ei saa, kuna Sandra viis selle lasteaeda.
Lasteaias peeti vahepeal maha isadepäevapidu. Sandra oli väike valge jänes ning esines ja tantsis ja tegi kõik kaasa. Minu arglikust tüdrukust on saanud asjalik neiuke.
Kõrvad on emme-issi koostöö. Ostsin poest peavõru ning valget viltriiet. Issi puuris peavõrule sisse väiksed augukesed ning pani seal läbi traadid. Emme õmbles valmis jänku kõrvad ning pani traatide otsa. Seejärel peavõrule üleni valge viltkate peale ning niidiga kenasti kõik kokku. Väga vahvad jäid ja Margus arvas, et neid võiks ju täitsa toota kui keegi tahaks selle eest väärilist tasu anda...
Jõulude ajal on ka pidu tulemas ja Estonia teatrist peaks Jõuluvanagi tulema. No olete ju kindlasti näinud teles reklaami, et kõik jõuluvanad lähevad Estoniasse. Ja sealt ta siis meie peole tulebki.. no päriselt ka.
Lasteaias on meil möllamas tuulerõuged. Arvatavasti said lapsed selle nukuteatrist, sest täpselt 2 nädalat peale seal käimist jäid ühel ajal 3 last sellesse ja nüüd järgemööda siis teised otsa. Neljapäeval tekkisid osadel täpid ja reedelgi kutsuti paljudele vanemad varem järgi. Et meiegi rühmas on read üsna hõredad ja eks ole neidki, kes muu haiguse pärast kodused. Nagu eralasteaed. Kui ma reedel kell 18:15 Sandrale järele jõudsin, siis oli ta viimane ja täiega nautis seda. Ei old temal kiiret kuhugi. Istus õpetajaga laua ääres ja rääkis ja kleepis päkapikke seinale ja oleks seal veel ka peale kella 19 edasi toimetanud. Poolvägisi sain ta kella 19 paiku(lasteaia sulgemisaeg) sealt siis lõpuks kätte ja kodu poole tulema.
Laupäeval koristasin pisut kodu ja panin nädala jooksul kiiruga laiali laotunud asjad tagasi oma kohtadesse jne. Kuna meil oli vaja ka poodi minna, siis jätsin kodused toimetused katki. Mõtlesin, et võiks korra linna poole liikuda aga Sandra jäi endale väga kindlaks arvates, et peame Sikupilli keskusesse minema. Käisime. Sai teine siis sealses väikses mängunurgas joonistada ja olla ning kui me lõpuks tagasi koju jõudsime, oli kell juba kuus õhtul. Sandra nii vahvasti ütles kui keskusest välja jõudsime:- oi, öö on juba käes. No mis sa ikka oskad arvata kui pimedaks läinud.
Täna magasin kaua. Kuna Sandra läks õhtul minu voodisse laiama, siis ei hakanud ma enam sinna trügima ning läksin siis tema tuppa, tema voodisse. Kuna ta ei maga meil tavapärases lastevoodis, siis saan seda teha. Hommikul ärkasin 9 paiku ning kolisin oma voodisse. Mõtlesin,et õige pisut pikutan veel ja kui ma siis uuesti luugid lahti tegin, oli kell juba 11 ja peale. Väsitav nädal teeb oma töö. Hea, et laps laseb niiviisi puhata vahel. Vaatas telekast multikaid ja sai ise kenasti hakkama. Issi liikus ka vahepeal ringi ja emme sai rahulikult und nautida. Päeval käisime mu ämmal külas, oli meile väikse lõunasöögi valmistanud. Ja nüüd õhtul vaatasime Superstaari- Sandrale see saade väga meeldib. Tal oli täna lausa oma valik tehtud, ütles,et Birgit peab koju minema. Ja kui siis öeldi, et Jaanus lahkub, siis ütles peaaegu nuttes, et tema enam ei vaata seda saadet kui Jaanus ära läheb. Juhtisin kiirelt ta tähelepeanu kiirelt mujale ning õnneks see mõte ununes ning laps ei jõudnud õnnetuks kätte ära minna.
Nüüd Sandra magab, issi on meil öötööline täna ning mina naudin viimaseid rahulikke vaikseid minuteid ja tunde enne magamaminekut ja uue sibliva nädala algust. Mul jäi reedel palju tegemata, mis oli reedel plaanis, kuna lihtsalt sai päev liiga kiirelt otsa. Ja eks see läheb nüüd samamoodi jõuludeni välja. Usin päkapikk olen, mis muud. Lasteaia kingikasti panin ka kokku ja toimetasin lasteaeda Marguse abiga, sest kole suur ja raske sai. Nüüd veel õpetajate omad ning siis oma pere sisesed. Miskit ju ikka vaja teha, kuidas siis muidu.
Mõnusat jõuluootust ja ikka häid ja rahulikke mõtteid kõigile !

Tänud heade soovide eest !

Ma väga tänan kõiki, kes meile ilusat paranemist soovisid. Meil oli küll üsna tormiline ja väsitav nädalavahetus, ent oleme saanud ikka natuke taastuda ka.
Op kaotas arvatavasti mingilgi määral ära meie pideva nohujada ja momendil on tsipake järel seda tavalist, meie ilmastikutingimustest põhjustatud nohu. Mul endalgi juba tükimat aega nohu ja kurk tsipa imelik. Täna käisin opereerinud arsti juures paberi järgi ja ta nii vahvasti ütles meile- kõige parem ravi nohu vastu on teatavasti taskurätik. Kiitsin arsti ja ütlesin, et jäin kõigega väga rahule, et hoolitseti nii minu kui ka lapse eest, et super.Sandragi tundis end täna seal kliiniku diivanil nii koduselt, et ei tahtnudki ära minna. Küsisin, et kas vahva arstionu, ta vastas jaatavalt. Meelejärgi oli talle ju muidugi ka see, et teda täna keegi ei puutunudki.
Reedel läks Sandra poolest päevast mu vanaema juurde. Tal pold aega kodus süüagi, ütles,et lähme juba, ta seal sööb ja teeb kõik, mis vaja. Mõni aeg tagasi arvas laps, et tahaks seal kohe mitu päeva olla. No nüüd saigi ööseks jääda, sest emme-issi läksid sünnipäevapidusse. Sai süüa, juua ja sauna ning basseini. Paar tundi magasin ning siis läksin lapsele kesklinna järele. Tulime bussiga koju ja tundsin,et olen nii väsinud, et ei aidanudki muu kui keerasin magama. Pidin end ju välja puhkama, sest õhtul oli ette nähtud juubelipidusse minna. Kaks õhtut järjest pidu- liig, mis liig. Arvasin, et Sandral hakkab seal suures saalis, kus pidu peeti, esimese tunni jooksul igav aga õnneks nii see ei olnud. Üks suurem poiss kenasti tegeles temaga ja Sandra siis hoolega jälgis ja vaatas, mis poiss teeb. Küll olid neil Bakuganid, küll pleierid ja vahepeal vaatasid nad isegi Oota Sa multikaid. Pärastpoole lõime tantsu. Laps toimetas ja tantsis lausa niipalju,et pidukingade ninaotstelt kulus sametkiht kohe täitsa maha. Kesköö paiku või hiljemgi istusime taksole ja sõitsime koju. Väga vapper neiu. Lapsel oli huvitav, eks see oli ju põhiline. Tundis end koduselt ja vahepeal näitas isegi oma sellist külge, mida ma ei teadnudki. Kui ma võõraste meestega tantsisin, siis tuli ja lausa ütles mulle, et emme, mina ei taha, et sa teistega tantsid, tantsi issiga. Nii armas. Pärast siis tantsisimegi ja vahepeal isegi kolmekesi ning vahepeal siis kiigutas end tantsupõrandal issiga kahekesi. Ahjaa, sünnipäevalapse, oma vanaisa, läks kutsus laps pika laua teisest otsast lausa ise tantsima. Nii vahva tütreke mul !
Pühapäeval puhkasime ja väsinud olime veel esmaspäeva hommikulgi. Ärkasin kell 10:30 telefoni peale, muidu oleks ei tea kui kaua põõnanud.
Homsest üritame tavaellu tagasi pöörata. Kuigi tegelikult tunnen, et tahan puhata. Loodan,et jõulude ajal saan seda teha. Jaanuaris tahaks ka veel pisut niisama olla. Väike mõte on ka üks tuulutus üle mere teha, eks näis.
Neljapäeval on lastel lasteaias isadepäevapidu. Pean kiirelt oma lapsest pisikese jänkukese tegema. Sabatutt juba olemas, kõrvad tulevad ka. Õnneks on jänkukostüüm üsna lihtne.

Opil käidud

Pikk lugu meie opilkäigust:
Täna hommikul oli siis see päev kui mul oli otsene kokkupuude operatsiooni ja kõige sellega seonduvaga. Hommikul tõusime Margusega mõlemad ärevalt ülesse. No kuidas sa saad rahulik olla kui oma väike laps peab opile minema. Kokkulepe jäi meil selline, et laseme issil hommikul magada, sest ta tuleb öösel töölt aga ei saand vist temagi magada ja tuli koos meiega. Panime kiirelt riidesse ja läksime autosse. Kuskil poole tee peal hakkas Sandra ütlema kurvalt, et ma ei saa ju nüüd enam lasteaeda. Ta ei teadnud me plaanidest midagi aga ju siis tundis, et miskit on nö valesti, sest lasteaiast olime ammu möödas. Siis rääkisin talle, et käime korra arsti juures, et see nohu meid ju ikka vaevab ja vaatame, kas vereproov oli korras, mis andsime. Mõtlesin,et ei ole mõtet teda rohkemaga hirmutada. Kuidagi iseenesest tuli pähe mõte, et meil kulub väga palju raha taskurätikutele, et me saaks ju selle raha eest hoopiski komme vms osta. See mõte muidugi sobis.
Issile tegime maja ees kalli ja musi ning astusime haiglauksest sisse. Liftiga sõitsime ülespoole. Meid juhatati ooteruumi, kus vahetasime lapsele selga pidzaama, täitsin ühe paberi ning mina panin selga opiriided. Sandra ei tahtnud pidzaamat kohe esimese ütlemise peale panna aga kui seletasin,et neil siin nii puhas jne, et ei tohi õueriietega olla, siis pani kenasti. Tema silmist oli näha , et tegelikult ta veidi kartis aga üritasin nalja teha, et näe, emme on nagu konnaema jne ning meeleolu oli ok. Meie juures käis anestesioloog ning ka üks õde Sandraga juttu ajamas ja end nagu tutvustamas, samuti meie kirurg. Kohe peale seda tuli seesama õde ning sammusime operatsioonituppa. Mina võisin ka lapsega koos minna. Istusime toolile, panime keha külge kiisupiltidega andurid lapse seisundit jälgima. Siis näitasin mina, kuidas tuleb maski sisse puhuda ja teiselpool otsas nn õhupall läheb täis. Sandra muidugi vaatas aga ise ta nõus proovima ei olnud ning hakkas nutma. Siis toimisime väga kiiresti, mask ette ja mõne sekundiga laps magas. Tõstsime ta opilauale ning läksin palatisse. Jõudsin teha ühe telefonikõne ning õde tuli minuga rääkima. Sain aru,et asja mõte oli see, et ma üksi ei oleks ega närvitseks. Ta seletas mulle narkoosijärgseid võimalusi ning endalegi üllatuseks olin ma uskumatult rahulik. See, et lapsega opituppa sain ning laps minu süles magama pandi, sellel oli tugev rahustav jõud. Kell 9 hakkas op ja kell 9:10 toodi juba laps kätel minu juurde magavana tagasi. Anestesioloog oli veidi aega ta kõrval, hoidis pead ja pühkis verd ning ütles,et tal tuli ikka kõvasti tatti. Naersime,et nagu suitsetajatel, kel hommikuks kanalid täis ja ajab köhima ning päeval kõik ok. Sandragi ju iga hommik aevastas ja nuuskas meeletult aga päeval täitsa ok. Enne kui ma asjast miskit ei teadnud, jätsin ta ju tihti seetõttu koju ning ei saanud tööle jne.
Laps hakkas ärkama. Köhis ja turtsus ning pritsis verd ning oli liigagi aktiivne. Puhkes nutma, nõudis koju ja et käe pealt see plaaster ära võetaks(kanüül oli seal marlikuhja all).Võtsin ta sülle ning istusin voodil aga ta ei rahunenud. Sandra ongi selline et kui üritad lohutada siis tihti hakkab veel hullemini mässama. Õde arvas, et nutab kurgu valusaks. Hoidsime ta kätt kinni ja ta pani kanüüli sisse veidi rahustavat valuvaigistit. Laps rahunes peagi ning vaikselt tukastas mu süles. Vahepeal tegi silmad lahti ja vaatas ümbritsevat ning uusi palatikaaslasi ning aeg-ajalt vaatamas käivaid arste-õdesid. Meie kõrvale toodi peagi peale Sannu oppi järgmine patsient. Selline suurem neiu, äkki miski 16 aastane. Ta ärkas narkoosist, siis kuulis, et keegi kardina taga ja küsis,et kas seal on keegi. Ütlesin,et tõmba kardin eest ja kui ta Sandrat nägi, ütles,et nii armas. Rääkisime veidi ja eks seetõttu oli temalgi lihtsam ärgata. Oli tedagi tuttavate poolt ära hirmutatud, et narkoosist kole ärgata jne aga ta arvas,et u sama nagu tavaunest, et täitsa ok olla. Tal lõigati ära ka mandlid.
Peagi toodi Sandrale vett juua. Veidi lonksas ja siis hakkas kõõksuma ning oksendas pruuni verd ja ila suure hulga, mis oli makku sattunud. See kergendab olemist ning on vajalik, et see välja tuleks. Lonksas veel veidi vett ning tuli veel üks väiksem ports. Peale seda muutus laps silmnähtavat tagasi endaks. Õde käis ja kiitis ning Sandra noogutas kaasa. Hakkas juba asjadele vägagi kenasti pihta saama. Peagi toodi talle jäätist. See kadus kui mullaauku ja laps ütles,et see maitses talle väga. Koju kiiret tal enam nii väga polnudki. Pani aga sussid jalga ning tõi teisest ruumist akna pealt raamatuid ja puzzlesid. Kui ütlesin,et lähme wc-sse, siis sõnas,et tal pole vaja ja mingu ma üksi. Et tundis ennast seal tegelikult hästi. Hiljem ütles issile, et haiglas oli huvitav.
Kell 13 toodi meile paber Sandra opi kohta ja arstionu ütles,et Sandra mine nüüd koju. See lause talle meeldis. Arvas,et läheb kohe pidzaamaga. Ja ei tahtnudki seda seljast võtta, ütles,et siis tal hea kodus kohe magama minna. Panime siis teised asjad peale. All ootasime pisut ning peagi tuli Margus meile järgi.Sandra tegi ettepaneku, et nüüd lähme hamburgerisse sööma. Eks tal oli meganälg. Ütlesin,et peame ikka koju minema a issi siis läheb ja toob meile koju süüa. Alguses see sobis a peagi tuli Sannu lagedale uue ideega- ootame siis meie autos ja las issi ikka kohe läheb toob süüa. Nii tegimegi. Kodus sai nälg kustutatud ja ega peale selle, et hääl veidi kare ning aeg-ajalt nuusata vaja, polnudki lapsel nagu viga midagi. Ikka küsisin ka, et kuidas end tunned ja kas kuskilt on valus, aga tundis end hästi ja ei old pahasti mitte kusagilt.Magama ta ka ei läinud, kuigi haiglas seda arvas. Natuke vaatas telekat aga enamjaolt toimetas ikka ringi. Mingeid märgatavaid traumasid ja üleelamisi see talle ei põhjustanud ja saame sellest täitsa rääkida. Ka ta ise rääkis telefonis vanaisale, et käis haiglas ja seda öeldes ei tulnud pisarat silma nagu vahel kui räägib ebameeldivatest asjadest. Täna ta näiteks oli õnnetu selle üle, et ei saa lasteaeda. Lapsel tuli kohe pisar silma, mis ta oma väikse käega vaikselt ära pühkis. Lohutasin,et paar päeva rahulikku reziimi nagu arstionu ütles ja siis saab jälle, et pole hullu. Laps kurtis mulle ka seda, et üks väiksem rumalam rühmakaaslane(2ne poiss, teised 4-sed)lööb teda lasteaias. Näha oli, et lapsel oli kohe mure. Ka siis tuli pisar silmanurka. Kirjutasin sellest infona ka õpetajatele, sest kes teab, kellel veel selline mure võib olla. Hea kui tead, saad sellele ehk rohkem tähelepanu pöörata.
Et siis kõik läks kenasti. Kel vähegi on tulevikus ees selline op, siis soovitan soojalt valida KNK Kliinik. Super suhtumine ja tegutsemine. Olen väga häppi, et ei valinud ''liintootmist'', kus laps viiakse palatist su juurest ära kuhugi ja tuuakse tagasi kunagi.

Beebist on sirgunud neiu

Laupäeval sai minu armas tütreke 4 aastaseks. Ei ütleks, et sellest päevast on möödas juba 4 aastat aga no nii ta on.
Temast pidi tulema novembrilaps, tähtajaks oli 24 november- pisut peale mu enda sünnipäeva. Juhtus aga nii, et sai omale sünnikuupäevaks oktoobrikuu viimase päeva. Sündides oli pisut enneaegne ja üsna pisike- 48cm ja 2760g. Nüüd kuskil meetrine ja kaalult sinna 15kg kanti. Selline kepsakas ja krapsakas neiu meil siis nüüd.
Reedel tegin endale lühema tööpäeva ning läksin kella 16 paiku lasteaeda. Sealt võtsin kaasa 5 last ning üheskoos tulime meile, et lapsed saaksid pisut Sandral külas olla ja sünnipäeva tähistada. Tundub, et lapsed jäid rahule. Mul oli õhtuks küll toss natuke väljas. Eks pikk töönädal ja lastega tegelemine mõlemad mängisid selles oma osa. Laupäeval hakkasin otsast peale ning peagi tulid meile külla vanaemad-vanaisad. Sandral oli erisoov, millest ta mulle kõva häälega juba reedel rääkis. See oli tal meeles ka laupäeval ning julgust lausa niipalju, et ütles seda ise ka külalistele. Nimelt oli ta sooviks, et 2 vanaisa ja 1 vanaema teda tooliga õhku tõstaksid 4 korda. Ja väga kindlalt oli tal välja valitud, kes just teda tõstma peavad. See oli nii armas. Kui teised olid juba läinud, istus ta vanaisa juurde ja laulis talle isadepäevalaulu, mida ta lasteaias selleks puhuks õppinud oli.
Kuulasin salaja pealt. Üldse on talle laulmine meeldima hakanud. Oleme tihti pidanud nt laup hommikul lapse kõvahäälse laulmise peale ärkama. Täna käisime maal ja olime seal paar tundi. Mina korjasin õunu ja riisusin lehti. Sandra kiikus, jalutas niisama ringi ja jälle laulis. Seekord laulu-minu väike hani, täna plehku pani, ihihhii,ahahahaa, täna plehku pani...
Nüüd istusime diivanil ja Sandra surus end mulle ligidale. Võtsin ta sülle ja vaatasime koos niiviisi mõnusasti superstaari saadet. Pärast sain põsele musi ja mitu kallistust.
Homme saab Sandra siis lasteaias ennast päevakangelasena tunda.