Mõnus laupäev

Täna hommikul pistsin kotti veidi paberit, hariliku pliiatsi, mõned pintslid ning eile kapist valmis vaadatud lapse t-särgi, millel mõned õrnad plekid peal.
Sandra viisin te ma soovi kohaselt minu vanaemale külla. Ta teatas, et tuleb koju alles homme õhtul. No mis saab mul selle vastu olla, et 1,5 päeva veidi omaette olla. Nii harva kui seda saab.
Ise sõitsin tekstiili maalimise kursusele. Väga vahva oli. Alguses veidi kuulasime targa ja kogenud Viki õpetussõnu ning siis palus ta meil maalima hakata. Istusin veidi, valge särk laual ja ... pelgasin. Kuidagi ebalev tunne, ei ole ju enne t-särke maalinud. Aga kui pintsliga sai esimene kaunis punane joon tõmmatud, sain julgust juurde. Nii hea tunne oli, tõesti. Absoluutselt ei kahetse, et selle käigu ette võtsin ja suurimad tänud julgustuse ja näpunäidete eest Vikile!!!
Tulemus siin:
(Bloggeri palvel kallutame pildi vaatamiseks pead...)


Täna sai veel ära käidud maal. Kuna mu meespool ja mu isa sõitsid sinna juba varahommikul, siis selleks ajaks kui mina jõudsin, oli palju asju juba tehtud. Maa oli märg ja osalise lumekatte all ja seekord seal pikalt ei viibinud. Lehed on riisumata aga täna olid nad liiga märjad ja rasked, et seda teha. Ootan paremaid aegu, eks näis, kas mahuvad need veel selle aasta sisse või jäävad järgmiseks aastaks.
Nüüd vaatasin aga telekast filmi, mis tekitas minus üle tüki aja filmielamuse. Vaatasin ja vahepeal kohe tundsin,et film läheb mu sisse. Filmiks oli ''Finding Forrester'', USA 2000. Peaosades Sean Connery ja Rob Brown. Milline sisu ja millised väljendused, sõnad. Ajendas kohe kirjutama, sest see oli ka üks põhiteemasid seal. Mõnus. Nüüd istun ja mõtlen, et peaks veel tegema seda ja seda, samas tahaks kohe täiesti niisama olla, sest hetkel kodus täiesti üksinda, kohvitass kõrval. Vahel on õnneks nii vähe vaja.

Lahkumised

See nädal olen pidanud võitlema pisarate ja kurbustundega. Teisipäeval tuli justkui ämbritäis vett kaela- nimelt teatas minu esimese lapse esimene õpetaja, et ta lahkub töölt. See kõik toimus peale seda kui meile(st lapsevanematele) oli koosolekul sisse süstitud positiivsust ja lõpuks ometi rahu ja häid õpetajaid, mis toovad kaasa stabiilsuse. Olgu öeldud, et aasta tagasi lahkus lapse teine esimene õpetaja ja see mõjus rusuvalt teisele õpetajale, kuna nende koostöö oli ideaalne nii omavahel kui ka meie kui lapsevanemate silmis. Järgnev aasta oli suht ebastabiilne, sest teine õpetaja oli pievalt oma lapsega haiguslehel ja iga päev kohtas rühmas nö võõrast nägu. See aga salaja mõjub ka lastele ja loomulikult meie allesjäänud heale õpetajale. Septembri alguses õnnestus meie rühmale leida uus ja hea, tugev õpetaja. Kõik olid täis lootust ja saabumas oli ometi kord nö rahu ja siis lendas see kõik taas kildudeks. Oleme (nii lapsed kui ka vanemad) kuidagi kokku kasvanud selle õpetajaga ja paljude jaoks on ta enamat kui lihtsalt lapse õpetaja. Meil selline hea seltskond, ajame vanematega koos nö rühma asju jne. Mul oli ausalt öeldes tunne, nagu mind oleks maha jäetud ja vägisi kipuvad pisarad silma kui selle peale mõtlen... ka praegu. Kuidas siis see veel lastele mõjub... Ohh, raske on ja mis nüüd siis taas saama hakkab. Lapsed juba sellises vanuses, et vajaksid rahu ja stabiilsust ning see omakorda aitaks neil juba ka vajalikke teadmisi omandada, mis edaspidi vajalikud.
Ja nüüd tuli uudis, et meie seast lahkus( ses karmimas tähenduses) noor muusik Julia Botvina, kes ühtlasi oli ka meie lasteaias suht värskelt muusikaõpetajaks. Ma ei osanud kohe paralleele tõmmata, teine lapsevanem ütles. Ja ise veel mõtlesin uudist lugedes, et kuidas ta mulle nii tuttav nagu on. Sandra käest küsisin ja ta ütles,et ta suri ära ju. See lahkuv õpetaja oli neile rääkinud. Palusin ka meie armsal õpetajal ise oma äraminekust Sandrale rääkida, kuna pidasin seda õigeks. Ta oli rääkinud lastele ja peale seda vestlust oli Sandra läinud teiste taha, oli kuidagi eemalolev ja uinus ka otsekoheselt(tavaliselt pidi ikka kaaslastega susserdama jne). Kui aga mina küsisin Sandralt,et mis uudist, siis ütles,et ei midagi. Ju neile jõuab see kohale alles siis kui õpetajat ei ole ja ei tule ja kes teab, mis tagajärjed sel on ja mis reaktsioone esile kutsub. Kui teda septembri alguses 2 nädalat polnud, siis terve 1 nädala jäi Sandra lasteaeda hommikuti südamest nuttes, mida ta ei ole ammu teinud. Ta kusjuures tahab ise nii väga minna lasteaeda kogu aeg ja siis niiviisi kui ma hakkasin ära minema.
Minu süda on igatahes katki rebitud. Teised vanemad läksid ka rühma ja nutsid. Õpetaja muidugi ei osanud sellist reakstsiooni oodata, et lapsevanemad on shokis. Seda me tõesti oleme...

Tempo ja tegemised

Minu käsitöölised tegevused on ikka õige harvaks jäänud. Mina ei tea , aga reaalses elus tempo aina tõuseb. Tahaks maha istuda ja puhata ja mängida a no kus sa sellega.
Kodus teen jooksvalt ikka korrastust, et ruumi saada, väikseid ümberkorraldusi. Otsisin siin vahepeal meie kaubandusest endale kummutit. Teadsin täpselt, millist tahan- no ei ole. Lõpuks leidsin just selline ON24-st ja ära ma sealt tellisin. Oleks siis nagu lapsele veidi sünnipäevaks, kuigi tegelikult mul ikka kingid ka talle olemas. See nagu rohkem endale, et tuba oleks korrektsem ja juba suuremale lapsele sobilik. Pipi majast oli neiuke lõpuks nõus loobuma ja maha ma selle müüsin.
Kuna aga olen ju kogu aeg tööl, siis edeneb see asjatamine tasapisi.
Eelmisel nädalavahetusel võtsin plaani maal ära käia. Mõeldud, tehtud. Riisusin veidi lehti ja vaatasin,et seda ma siin tegema jäängi. Võtsin muruniiduki ning lasin kõik üle, muru oli jälle parajalt kasvanud. Sai kohe kõik kenamaks ja korda. Nüüd seal muidugi jälle suur kiht lehti peal niikuinii. Kuna isa oli ka maal ja tegi peale tööd sauna, siis sain minagi varbad ja ennast peale tööd sooja pista, mõnus oli. Sandra jooksis ka ringi ja tegutses ning nautis maal olemist ja mõnusat ilma.
Õhtul tuli mul muidugi meelde, et me peame esmaspäevaks lasteaeda mereteemalise kompositsiooni viima. Pühap hommikul panime soojalt riidesse ning jalutasime tuulise mere äärde. Korjasime igast looduslikku nodi ja kodus siis asusime tegutsema.
Sandra nõudis laevukese tegemist. Valmis esimene töö, mis sai nimeks ''Vana karile sõitnud purjekas''. Ja tal oli kindel nõudmine- puri peab olema punane.

(häh, blogger keerab jälle seda pilti niiviisi).

Kuna hoog oli sees, siis tegi Sandra veel teise ja kolmandagi lihtsama seade.
''Meritähtede kodu''-

Pakkisime nad siis kasti ja tormisel esmaspäeva hommikul toimetasime lasteaeda.
Vahepeal sai siiski ka 1 müts valmis tehtud:


Ja siis tegin ma eile enda jaoks paar tunnikest. Nimelt registreerisin Fimo kursusele. Väga mõnus tegemine oli. Valmisid sellised ehted:
Ääretult vahvad, peaks seda teemat nö edasi arendama aga kust võetakse see aeg???
Järgmise nädala laupäeval igatahes on plaanis veel väike paartund endale. Siis lähen Viki tekstiili maalimise kursusele.
Kel huvi, tulge ka !
TEKSTIILI MAALIMISE KURSUS