Sandra viisin te ma soovi kohaselt minu vanaemale külla. Ta teatas, et tuleb koju alles homme õhtul. No mis saab mul selle vastu olla, et 1,5 päeva veidi omaette olla. Nii harva kui seda saab.
Ise sõitsin tekstiili maalimise kursusele. Väga vahva oli. Alguses veidi kuulasime targa ja kogenud Viki õpetussõnu ning siis palus ta meil maalima hakata. Istusin veidi, valge särk laual ja ... pelgasin. Kuidagi ebalev tunne, ei ole ju enne t-särke maalinud. Aga kui pintsliga sai esimene kaunis punane joon tõmmatud, sain julgust juurde. Nii hea tunne oli, tõesti. Absoluutselt ei kahetse, et selle käigu ette võtsin ja suurimad tänud julgustuse ja näpunäidete eest Vikile!!!
Tulemus siin:
(Bloggeri palvel kallutame pildi vaatamiseks pead...)
Täna sai veel ära käidud maal. Kuna mu meespool ja mu isa sõitsid sinna juba varahommikul, siis selleks ajaks kui mina jõudsin, oli palju asju juba tehtud. Maa oli märg ja osalise lumekatte all ja seekord seal pikalt ei viibinud. Lehed on riisumata aga täna olid nad liiga märjad ja rasked, et seda teha. Ootan paremaid aegu, eks näis, kas mahuvad need veel selle aasta sisse või jäävad järgmiseks aastaks.
Nüüd vaatasin aga telekast filmi, mis tekitas minus üle tüki aja filmielamuse. Vaatasin ja vahepeal kohe tundsin,et film läheb mu sisse. Filmiks oli ''Finding Forrester'', USA 2000. Peaosades Sean Connery ja Rob Brown. Milline sisu ja millised väljendused, sõnad. Ajendas kohe kirjutama, sest see oli ka üks põhiteemasid seal. Mõnus. Nüüd istun ja mõtlen, et peaks veel tegema seda ja seda, samas tahaks kohe täiesti niisama olla, sest hetkel kodus täiesti üksinda, kohvitass kõrval. Vahel on õnneks nii vähe vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar