Lahkumised

See nädal olen pidanud võitlema pisarate ja kurbustundega. Teisipäeval tuli justkui ämbritäis vett kaela- nimelt teatas minu esimese lapse esimene õpetaja, et ta lahkub töölt. See kõik toimus peale seda kui meile(st lapsevanematele) oli koosolekul sisse süstitud positiivsust ja lõpuks ometi rahu ja häid õpetajaid, mis toovad kaasa stabiilsuse. Olgu öeldud, et aasta tagasi lahkus lapse teine esimene õpetaja ja see mõjus rusuvalt teisele õpetajale, kuna nende koostöö oli ideaalne nii omavahel kui ka meie kui lapsevanemate silmis. Järgnev aasta oli suht ebastabiilne, sest teine õpetaja oli pievalt oma lapsega haiguslehel ja iga päev kohtas rühmas nö võõrast nägu. See aga salaja mõjub ka lastele ja loomulikult meie allesjäänud heale õpetajale. Septembri alguses õnnestus meie rühmale leida uus ja hea, tugev õpetaja. Kõik olid täis lootust ja saabumas oli ometi kord nö rahu ja siis lendas see kõik taas kildudeks. Oleme (nii lapsed kui ka vanemad) kuidagi kokku kasvanud selle õpetajaga ja paljude jaoks on ta enamat kui lihtsalt lapse õpetaja. Meil selline hea seltskond, ajame vanematega koos nö rühma asju jne. Mul oli ausalt öeldes tunne, nagu mind oleks maha jäetud ja vägisi kipuvad pisarad silma kui selle peale mõtlen... ka praegu. Kuidas siis see veel lastele mõjub... Ohh, raske on ja mis nüüd siis taas saama hakkab. Lapsed juba sellises vanuses, et vajaksid rahu ja stabiilsust ning see omakorda aitaks neil juba ka vajalikke teadmisi omandada, mis edaspidi vajalikud.
Ja nüüd tuli uudis, et meie seast lahkus( ses karmimas tähenduses) noor muusik Julia Botvina, kes ühtlasi oli ka meie lasteaias suht värskelt muusikaõpetajaks. Ma ei osanud kohe paralleele tõmmata, teine lapsevanem ütles. Ja ise veel mõtlesin uudist lugedes, et kuidas ta mulle nii tuttav nagu on. Sandra käest küsisin ja ta ütles,et ta suri ära ju. See lahkuv õpetaja oli neile rääkinud. Palusin ka meie armsal õpetajal ise oma äraminekust Sandrale rääkida, kuna pidasin seda õigeks. Ta oli rääkinud lastele ja peale seda vestlust oli Sandra läinud teiste taha, oli kuidagi eemalolev ja uinus ka otsekoheselt(tavaliselt pidi ikka kaaslastega susserdama jne). Kui aga mina küsisin Sandralt,et mis uudist, siis ütles,et ei midagi. Ju neile jõuab see kohale alles siis kui õpetajat ei ole ja ei tule ja kes teab, mis tagajärjed sel on ja mis reaktsioone esile kutsub. Kui teda septembri alguses 2 nädalat polnud, siis terve 1 nädala jäi Sandra lasteaeda hommikuti südamest nuttes, mida ta ei ole ammu teinud. Ta kusjuures tahab ise nii väga minna lasteaeda kogu aeg ja siis niiviisi kui ma hakkasin ära minema.
Minu süda on igatahes katki rebitud. Teised vanemad läksid ka rühma ja nutsid. Õpetaja muidugi ei osanud sellist reakstsiooni oodata, et lapsevanemad on shokis. Seda me tõesti oleme...