Sünnipäevalaps

Minu kallis tütreke sai täna 5-aastaseks. Ja alles see oli kui see pisike õppis kõndima ja tasapisi maailma avastama hakkas.
Hommikul tõusis Sandra vara. Eks kellakeeramine siin ka veidi mängus muidugi. Palus eelmisel õhtul riided valmis panna ja hommikul hiilis vaikselt mu voodi juurde. Palus abi kleidi selga saamisel.
Esimesed kallistused ja siis ruttas neiu multikaid vaatama. Emme-issi siis ka tõusid üles ja lisaks tavapärastele hommikuprotseduuridele kuulusid hommikusse ka sünnipäevaõnnitlused ning kingi üleandmine. Kõige armsamaks osutus pakist välja tulnud Hello Kitty kaisukas. Seda oli Sandra juba ammu soovinud ja pärast mitmekordset nö hoogu võtmist, ma ta viimaselt Soome reisilt ka kaasa tõin.
Tore on vaadata kui lapse silmis särab rõõm.
Käisid meil ka mõned külalised, kes pisikuid ei peljanud. No vanaemad-vanaisad ikka tahtsid lapsele õnne soovima tulla. Selle üle oli Sandral väga hea meel, üritas siin vägesid juhatada. No ta nädalakese ju ka kodus olnud ja silmnähtavalt veidi igav juba. Homme lähme arstile, eks näis, mis arvatakse.