Alles see oli kui meil haigus majas oli. Ravisime pikalt ja Sandra sai nüüd veidi taas lasteaiamõnusid ja talvemõnusid nautida.
Reede õhtul tulime kelgutades koju nagu viimastel päevadel ikka. Õhtul äkki ütles laps, et tal on külm ja viskas diivanile pikali. Kraadiklaas näitas 38,3. Nüüdseks, pühapäeva õhtuks, pole seis muutunud. Kraadiklaas näitab ikka u samu numbreid, Sandra ka köhib. Viirus siis jälle murdnud nii meid kui ka vähemalt 1 rühmakaaslase.
Kuna mul on aga tööl just need kibekiireimad ajad, ei saa kuidagi lapsega koju jääda. Näis, kuidas me siis hakkama saame. Homme hommikul üritan enne tööle minekut ka arstile nö pihta saada, sest see köha mulle ei meeldi.
Eile olin sellest pingelisest ja hullumeelsest nädalast nii väsinud, et peale seda kui haige laps ise vabatahtlikult teki alla päeval magama puges, heitsin ka mina pikali ja magasin kohe paar tundi. Täna on jõudu rohkem. Päeval käisin maja ees parklat puhtaks lükkamas. Tuli ju jälle kuhi lund öösel taevast alla ja pidi veelgi tulema. Sandra vaatas kurvalt aknal ja muudkui viipas mulle,et ma tuppa tuleksin. Kahju kohe lapsest.
Toas viisin läbi veidi koristustöid ja siis arvas Sandra, et kuna vanaema teeb kodus endale pannkooke, siis tema tahaks ju ka. Tegin siis lapsele rõõmuks pannkooke ja ta isegi sõi 2 tk. Viimase päeva söömised on ju täiesti olematud...
Vat sellised tegemised meil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar