Puude langemine paksu lumme

Suvel ja tegelikult juba mitu aastat oleme maal vaadanud, et metsa all olevad haavapuud on küll kõrged ja suured, ent nende eluiga hakkab peagi otsa saama. Sel suvel toksis rähn ühte neist kohe eriti agarasti pea iga päev. Ka naabrid olid seda tähele pannud ning sügisel sai kokku lepitud, et talvisel ajal tuleme kokku ning võtame ühiselt need puud me maa pealt maha. Nemad kenasti nõus oma aia eest ära võtma ja abistama, et siis saab nende maa peale neid langetada.
Alguses oli minekupäevaks neljapäev aga kuna siis pidi olema halbade ilmastikuoludega(tuisk, tuul)päev, otsustasime ümber ning lõime käed, et kohtume naabritega maal laupäeval.
Täna hommikul ärkasime varakult. Margus käis tõi ühe sõbra appi. Mina viisin Sandra Marguse ema juurde ning võtsin sealt kaasa äiapapa. Nii ma siis 3 mehega maa poole sõitsin. Naabrid olid ka kahe mehega, kokku siis mina ja 5 meest.
Lumi oli paks aga vahvalt kerge.

Suundusime metsatukka. Naabrid võtsid võrgu aiapostide küljest lahti ning lõime saele hääled sisse. Esimesele kõrgele haavale seoti nöör ümber ning teine ots läks ühe kaugema puu ümbert ning mehed siis rippusid ja olid ka sealpool tõmbamas. Mina vaatasin kaugemalt ja ergutasin. Ma natuke kardan seda kõrgete puude langetamist majade läheduses. Esimene oligi tsipa maja poole viltu aga kõik toimis suurepäraselt ning langes just sinna, kuhu vaja.


Sama teisega.

Kolmas oli veel. Alguses arvasime,et see las jääb aga siiski, paari aasta pärast ju taas siis vaja teha jne ning otsustasime, et võtame siiski ka selle. Selle langetamine oligi kõige raskem. Ta oli suure kuusepuu kõrval(oht okstesse kinni jääda), kõver teisele poole ja naabri hoonetele ohuks ning kõige massiivsem, kuigi tegelikult olid kõik kõrged ja jämedad. Redel puu najale püsti, nöör ümber. Mehed teisele poole ritta, nöör pihku. Soovitasin nabbrimehele, et äkki see pisut kõrgemalt maha võtta, et siis saab seda suurt kõverust veidi nagu vältida. Ja nii tehtigi. Puu oli peaaegu läbi saetud, a tema seisis. Teised hakkasid kohe õiges suunas kukkuma. Seisis ja käskisin meestel tõmmata. Tõmbasid. Ja siis ta vaikselt hakkakski õiges suunas minema. Mats ja oligi maaühendus. Huuh, kivi langes südamelt. Tõesti, tundsin, et mul kohe nii hea meel. Siis võtsime veel ühe keskmise pikkuse ja jämedusega kase naabri aiast maha ja langetasime selle siis meie maale. Hea kui on sellised asjalikud naabrid. Tõesti tore.


Saagisime puud vaid veidi juppideks, sest meie kaasavõetud saag ei lõiganud ja keeldus teistkordselt tööle hakkamast. Hea oli, et naabritel ka saag oli. Muidu olekski me seal puude all lihtsalt seisnud ja neid edasi kasvamas vaadanud. Aga esmaspäeval viin selle sae siis tagasi ning saan ka raha tagasi. Laenutuse oma oli, kuna meie enda hea saag varastati ära. Peab vist uue ostma. Kevadel tuleb ju talgud teha ja metsaalune ära koristada ning puutüved väikesteks juppideks saagida. Kõrgemalt ära saetud puutüvele aga saab mingi plaadi peale panna ning sellest tuleb lõkkeplatsi juurde laud, kuhu saab lõkkevaatamise/lõkketegemise ajal asju toetada. Ootan juba kevadet ja suve. Loodetavasti tekib mul ikka sellist aega ka, et maal olla ja tegutseda.
Kokkuvõtvalt oli töö kiire ja korralik ning oodatust tükk maad kergem. 2h ja 4 suurt puud. Ka mehed ütlesid, et üle ootuste kergelt saime hakkama. Eks kambakesi ole ikka lihtsam. Kahe-kolmekesi oleks tunduvalt aega ja vaevanõudvam olnud.
Linna jõudes ootas meid Marguse ema juures magav laps ning soe söök. Mehed said ka pitsitäied viina, et vahva värk. Lõpuks ärkas ka Sandra. Ämm arvas,et las laps jääb paariks päevaks sinna( seal kuulab ta sõna ja teeb kõik, mis talle öeldakse). Sandra aga täna ei tahtnudki. Soovis emme-issiga koju tulla. Viisime ühe abilise veel koju ning siis tulime ka ise.
Homme hommikul kavatsen puhata ning päeval teen koduseid toimetusi ning naudin päeva koduseinte vahel. Sandra arvas küll, et tema läheks meeleldi minu vanaema juurde aga vaevalt,et mul viitsimist on teda homme viia ja tuua. Nii harva saab ju tervet päeva kodus olla. tuleb ära kasutada.

Läbi krõbiseva talve

Elu veereb endistviisi liinil: kodu-lasteaed-töö. Ja ega muuks eriti polegi jaksu olnud. Kõige külmemate ilmade aegu sai reede õhtul ämmal külas käidud ja tagantjärgi Marguse sünnipäeva puhul õhtusöögilauas istutud. Laupäeva hommikul kui oli see kõige krõbedam ilm, pidin mina juba kella 9ks juuksurisse minema. Hoolitsev mees ärkas koos minuga, tegi masinatäie kohvi ja niikaua kui mina kohvitasin, läks pani auto sooja ning kraapis aknad puhtaks. Tea, kas põhjuseks oli sportlik huvi auto käitumise üle või põhjus,et olime ööseks jäänud tema ema juurde, kuna Sandra lihtsalt keeldus koju minemast. Igatahes väga mõnus kui vahel harva nii juhtub. Tasakesi siis sõitsin juuksurisse(natuke harjumatu oli autoga, mille roolis ma igapäevaselt ei ole a mis paberite järgi minu oma:P). Sain pähe uue soengu ning tõttasin tagasi ämma juurde. Siis viis Margus meid Sannuga koju ning ise läks tööle. Nii me siis taas Sandraga kahekesi nädalavahetust veetsime. Sel nädalavahetusel plaanis taas maalesõit ning puu(de)langetus.
A tegelikult olen täitsa väsinud töönädalast, lähen parem nüüd pikali, ei istu poole ööni üleval.
Eile õhtul sain ka alles 21-22 vahel koju, sest peale lasteaiapäeva oli terve rühm palutud rühmakaaslaste(2poissi) sünnipäevapeole. Lastel oli lõbus.

Mütsid

Ikkagi teen mütse, nüüd küll veidi vähem aga ma kohe ei saa muidu.
Ostsin endale vahepeal isegi mannekeeni, kelle abil mütse eksponeerida. Täitsa hea. Ei pea enam kogu aeg Sandrat paluma ja ootama, kas ja millal ta oleks nõus mütsidega poseerima. Tavaliselt teeb seda meeleldi aga olen näinud harvad korrad ka vastupidist.




Nüüd mõtlen, et tea, kas peaks oma mütse selle aasta algusest taas uuesti lugema hakkama? Vahepeal jõudis see nr kuhugi 50 kanti, aga lihtsam oleks ju uuel aastal algusest nagu paljude asjadega. Nii ma ka teen.
Kiisumüts oli nr 1.


Järjekorranumbrit 2 kannab müts, mis mul tegelikult veel pooleli. Nimelt saab ta ühe aplikatsiooni juurde. Momendil selline:


Müts nr.3 figureerib siin pildil:


See viimane on tunduvalt väiksem kui teised ja meelega nii tehtud.
Nii ma siis vahel vuristan ikka mõne lõngatoki mütsiks.

Kõik mütsid, mis hetkel vabad, on üleval siin: UUED KÄSITÖÖMÜTSID
Kui midagi meeldib, kirjuta: girtam@hot.ee

Reis lumemuinasjuttu

Laupäeva hommikul kui raaaahulikult hommikukohv joodud, sättisin ennast ja Sandrat riidesse ning sõitsime maale, oma suvekodu kaema. Et kui lähedale me siis saame. Kuna Margus oli tööl, siis tuli meil kahekesi minna. Suur maantee oli puhas ja sõita oli hea. Järgmine tee, mis kulges põldude ja metsade vahelt, juba pisut lumisem ja kui teine auto vastu tuli, ei olnud enam nii hea, et oleks võind 90ga lasta. Ühistu sees olid teed kenasti lahti lükatud ja laiemad kui suvel.



Tee oli lahti peaaegu kuni minu väravani( tee lõppeb, siis tuleb veidi muru ja siis minu värav, st tänava viimane). Sain auto kenasti ümber keeratud ning võtsime autost labidad välja. Värava esise tegin lumest puhtaks ja siis selgus, et lukk on ikka nii jääs, et see küll lahti ei lähe. Mis siis ikka. Tõstsin lapse värava peale ja kukutasin ta teisele poole aeda. Hea pehme kukkumine ja see tegi talle nalja. Pole ju keegi enne niiviisi üle aia visanud. Lund oli palju ja vaatepilt ümberringi imekaunis.


Aias siis kaevasime tee esiukseni. Selline hea kerge lumi oli ja kui ma nüüd ausalt ütlen, siis mulle meeldib lund lükata !

Seejärel teretasime naabrikoeraga, kel oli ülimalt hea meel meid taas näha. Kaevasin tee ka saunani, et laps ei peaks kogu aeg põlvedeni lumes tatsama, kuigi see ei tundunud teda üldse segavat.


Enamust aeda me läbi ei käinud, sest see puutumata lumevaip oli nii ilus. Ei raatsinud seda ära sonkida.



Lükkasin vaid terrassi lumest puhtaks ning terve maja katuse servast ning sauna katuse äärest lund niipalju alla kui ma ülestõstetud lumelabidaga ulatasin ja sain. Oma kümme korda sain selle ''Lumelaviiniga'', õigemini suurte kamakatega vastu vahtimist. Püüdsin küll eest ära põigelda, aga alati ei õnnestunud mul nii kiirelt reageerida. Nägu sai muudkui märjaks ja lumiseks ning Sandrale tegi see palju nalja. Ta toimetas omi asju ja jälgis mind aeg-ajalt kaugemalt. Nüüd oleks ühel päeval veel tarvis minna ja katus ka puhtaks lükata.

Kui need tegemised tehtud saime käisin veidi fotokaga ringi ja jäädvustasin seda kaunist talve. Sandra oli ka lõpuks nõus veidi pildile jääma.




Nagu lapse näost näha, jäime mõlemad käiguga väga rahule. Eelmisel nädalal kui Sandra nädalavahetusel nohuse ninaga oli sunnitud aknast talve nautima , ütles ta, et me pole nii kaua Kiisal käinud, et peaksime minema. Loodan, et see käik nüüd kompenseeris ka eelmise nädalavahetuse. Oli mõnus ja ilus olla muinasjutus, talvemuinasjutus.


Pühapäeval aga pühendasin terve päeva kodustele toimetustele. Lubasin paar päeva tagasi Sandrale, et nädalavahetusel tõstame ta toas asjad teise kohta. Seda me ka tegime ja tuba nüüd taas uus ja huvitav. Voodi läks teise seina ja seoses sellega ka kõik muu, mis kergemalt liigutatav.
Enne:



Pärast:


Mulle meeldib kui kõik on korras ja vahel suudab Sandra seda korda ka hoida, kuigi tuleb tihti meelde tuletada, et asju põrandale ei loobita ja igal asjal on oma koht. Aga tundub, et uus toa olek lapsele meeldib. Eriti hea, et raamatud nüüd ju kohe voodi kõrval, ulatad vaid käe ja võtad. Enne pidi ta püsti tõusma, et neid seinalt riiulist võtta.
Alustasin ka riiete sorteerimist kui juba korrastamiseks läks. Kuna meil aga kadus pühapäeva õhtul kell 21 elekter( kogu tänavas vist) ja Eesti energia automaatvastaja lubas elektri taastumist orienteeruvalt kella 23ks, siis korjasin taskulambivalgel laiali olnud asjad kokku. Panime kõigisse tubadesse küünlad põlema ja oli siuke veidi omamoodi õhtu. Küünlavalgel sai pesemas käidud ja magama mindud. Elekter tuli siis muidugi kohe tagasi aga ma ei hakanud enam püsti tõusma ja sain varakult uinuda. Tavaliselt istun ja tegutsen poole ööni nagu nt praegu kui kell näitab 1:16. Arvan,et nüüd siiski aitab. Sai ju lubatud ettekanne tehtud. Tulemas peagi ''Maasikaaeg Girta sulest''.

Väsimuse põhjus tuvastatud

Olin ka järgnevatel päevadel kuidagi eriliselt väsinud ja kui ma siis õhel õhtul koju olin jõudnud, siis jõudis mulle lõpuks kohale, et ma olen siis ka ikkagi lõpuks selle kõhugripi endale saanud. Sandra meil siin tassis ju selle koju. Mul aga väljendus see nagu hoopiski väsimuses ja viimasel päeval peavalus(minu puhul harv nähtus..õnneks). Päeval juba kõht tegi ka häält aga kuna ma polnud midagi söönud, siis arvasin,et sellepärast. No öösel siis käisin paar korda wc-s ja vahepeal oli siuke tunne, et kauss abiks a ma ju siuke, kel ei tule ülevalt poolt miskit välja. Hommikul oli paha olla aga ärkasin, toppisin end riidesse ja läksin ikkagi tööle. Mõtlesin,et teen ära kiiremad asjad ja siis koju teki alla. Päeva peale aga läks olemine paremaks ja kuna tegemisi jagus uute toodete juurutamise näol jm, siis õhtuks oli juba täitsa hea olla. Õnneks siis kulges see põdemine üsna kiirelt ja talutavalt.
Nüüd juba jalul ja toimetamas. Täna näiteks sõitsin maale luurele, et kas ja kaugele ma saan. Sain. Sellest aga juba lähiajal koos piltidega.
Tänud sulle Elina, ''saadetud kotid'' vist mõjusid!

Maasikaaeg

Päris terveks pole veel saadud aga vaikselt toimetame ikka ringi.
Täna tegime tööl trükiproovi minu joonistatud maasikatele. Mmmm. Kinkekoti ja veinikoti peal on küll väga kenad. Fotokas on praegu uitama läinud, ei saa pilti teha. Usun,et sellises kotis kingitust või külakosti on küll tore saada. Peagi tellin lapsele särgitooriku ka ära ja siis saab Sandra endale soovitud maasikatega pluusi. Mõtteid on veelgi ja üks ''Väikese Kiisu'' mütsitellimus ka ootamas. Mõtlesin,et täna äkki teen aga jah- peale kojutulekut viskasin hetkeks voodile pikali ja sinna ma ka jäin. Ärkasin kell 20:30 ja leidsin suurest toast lapse, kes oli end tugitoolis kerra tõmmanud. Ei ole ammu mina niiviisi magama jäänud, ju siis ikka väga väsinud. Sama Sandra kohta.
Tahaks tegelikult igasuguseid asju teha ja kohtades käia aga no ei ole mul seda aega, jaksu ja võimalust.Peaks endale kohe mingi nimekirja tegema ja siis püüdma neid eesmärke ka täita, teha, saavutada. Mõtlen selle üle.

Tõbine nädalalõpp

Mina olen terve ja loodan,et ka jään aga teised mul siin tõbised.
Sandral olid esimesed nohuilmingud juba kolmapäeva õhtul. Õnneks olid neljap ja reede meie reisi tõttu tal lasteaiavabad. Eile oli ikka päris paks nohu, täna juba parem ja tubli laps- on aru saanud, et tuleb nuusata ja on ise nuuskamise ka ära õppinud. Palub muidugi ikka emme abi, sest siis asi efektiivsem. Hakkasin praegu kirjutamise ajal mõtlema, et viimane nohu oli meil novembri alguses, just siis kui opil käisime. Meie arst ütles, et nohu teda opereerimast ei sega, et seetõttu ju seda oppi tehaksegi, et saaks pidevast nohust lahti. Tundub,et on aidanud, enne oli ikka üle nädala-kahe mingi nohu platsis ja laps norskas, nüüd enam mitte. Ma arvan , et tean, kus laps külmetas. Lasteaias olid peale õueskäimist sukapükste otsad märjad, järelikult ka jalad märjad. Kusjuures kui me ise õues möllamas käime, siis nagu ei lähe aga ju laps ise paneb veidi lohakalt pükse siis jalga ja lumi pääseb saapasse ja ega rohkem polegi vaja.
Täna tuli meil issi töölt varem koju ja kurtis, et pidi kehva olla olema. Ju siis on nüüd temani jõudnud see kõhugripi nakkus, mida meil Sandra siin 30.dets põdes. Ühe vanaisa, kellega vana-aasta õhtul koos olime, suutis ta ka nakatada. Oli teine halba olemist just paar päeva tagasi kurtnud.
Et siis olen nüüd 2 päeva kodune olnud ja siin saanud veidi koristada, süüa teha, pesu pesta jm vajalikku. aga need vabad päevad lähevad ikka liiga ruttu. Juba ongi pühapäeva õhtu ja vaja varsti end pikali visata, et hommikul kargesse õue minna.
muide, ka Tallinnas on hommikust saadik puud üleni valged ja vaade aknast on muinasjutuline.

Ülespoole

Margus rääkis mulle õhtul kui töölt koju tulin, taas ühe lapse vaimuka ütluse.
Sandral vist kippusid asjad käest kukkuma vms, igatahes tuli juttu kukkumisest.
Issi lapsele: ''Kas oled näinud midagi, mis ülespoole kukub?''
Sandra: '' Jaa. Neid nimetatakse lindudeks.''

Minireis

Ongi taas nädalake peaaegu otsa saanud. Ees on 2 puhkepäeva, mis mööduvad koduseid toimetusi tehes. Ja homme hommikul tahaks veidike kauem magada ja end välja puhata. Nimelt sai eile hommikul eriti vara ärgatud. Kella 6 paiku hommikul tuli Marguse ema meile(ta ise pakkus, et tuleb nii vara). Ta vahel tõusebki poolest ööst, teeb süüa jne... Meie Margusega aga panime soojalt riidesse ning läksime õue. Õues oli mõnus, selline karge. Jalutasime trammi peale. Sellega sõitsime Paksu Margareeta juurde ning sealt jalutasime edasi Tallinna Reisisadamasse. Põhjus selles, et ostsin teisipäeval piletid ühepäevakruiisile. Kuna Margusel homme sünnipäev, siis mõtlesin,et nagu sünnipäevaks või nii. Ja siis saaks ju ühtlasi ka Soome kaubandusvõrgus ringi vaadata ning ennast veidi tuulutada. Seda me ka tegime. Päeval jalutasime ringi, käisime lõunat söömas. Õhtul saime kokku ühe tuttavaga(minu jaoks oli ta täitsa võõras aga Marguse natuke tuttav). See oli lahkesti vabatahtlikult nõus meid ringi sõidutama ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis käisime Helsingi kesklinnas miski 25km kaugusel. Igatahes lipsasime läbi Jumbo kaubakeskusest. Sandrale sain mõned armsad riided ja ühtteist ka endale ja Margusele. Pärast tõi ta meid autoga sadamasse otse treppi, et igati mõnus. Autoga sai siis ka vähe rohkem seda Soome pealinna piirkonda siis nähtud. Ma oleks veelgi sõitnud aga aeg sai otsa. Ma ju ise tavaliselt roolis, siis vahel nii hea taga istuda ja autoaknast ümbrust uurida.
Laevas oli meil broneeritud ka õhtusöök, et nagu sünnipäeva eelpala. Kogu päev oli mõnus. Magama sain öösel kella 2 paiku ja ärkasin kl 8 , et suht vähe sain magada. Seetõttu olin täna terve päeva suht unine. Eelmine päev ju varakult ärganud ka veel aga ega ma kurda, tore oli.
Sandra oli siis öö vanaema juures ja täna hommikul käis Margus tal seal järel. Kuna Margus ostis lapsele jõuludeks puust rongitee ja nüüd see tuttav ostis Marguse palvel ikeast veel teejuppe juurde, siis oli lapsel täna kohe tegemist. Ehk jätkub seda tegemist tal ka nädalavahetuseks. Ilma lubas suht külma, et ega eriti õue kipu. Seda enam, et Sandra pisut köhib meil.
Homme vaja ju kodu ka siledaks saada, ikkagi sünnipäev. Pidada eriti kahjuks ei saa, sest sünnipäevalaps ise pikalt tööl aga õhtuks vast ikka väikse pidulikuma söömaaja teen.
Ehk jagub aega ka käsitöö jaoks, pole ju saanud üldse seda teha, kuigi tahaks.

Tõestusmaterjal

Lisan siia ühe pildi ja see ei ole mitte selleks, et teil armsad külalised suu vesiseks ajada, vaid mälestuseks endale ning tõestuseks, et ma vahel ikka teen veel kooke ja muud käsitööd ka.
Minu vana aasta sees tehtud kätetöö, mida jagus nii vanasse kui ka uude aastasse, sest ma tegin neid 2tk. 1 külla kaasa, teine jäi koju.
Nimetus- Shralotte tort, täpsemalt kohupiima-vahukoore-jogurti-ploomi-mandariini täidisega. Mmm. maitseb mahe ja ülihea.

Paljuks läheb

Tuleb vist talvepuhkusele jääda, sest varsti liikuda ei ole enam küll võimalik. See lumeuputus on tore kui saad seda aknast õue vaadata ja niisama lumes möllata. Kui sul on aga vaja punktist A punkti B liikuda, siis on see juba selgelt liig mis liig.
Käime vist Sandraga kasutades ühistransporti korraks kesklinnas ja eks me siis hiljem asume taas ''väljakaevamistele''. Tegelikult tuleks seda teha hommikust õhtuni.

Ühe tee lõpp

Praeguseks eelmise aasta viimane päev oli poolenesti täis tegemisi. Hommikul võtsin asju rahulikult. Margus arvas, et peaks mu auto täis tankima, sest uuel aastal uued hinnad. Palusin Sandral riidesse panna ja selle peale teatas ta, et tal kõht valutab. Huvitav, et enne ei olnud midagi ja hiljem ka nagu mitte. Tea siis nüüd uskuda, kas laps pisut kaval või tõesti aeg-ajalt veel vaevamas see häda.
Margus läks siis üksi ja mina haarasin lumelabida näppu ja läksin õuele lund lükkama. Iga päev on kaasa toonud miski vähemalt 10-15cm lumekihi. Minuga ühines veel üks naisterahvas me majast ka kui Margus tagasi tuli, siis ka tema.
Aasta viimase päeva hommikul avastas Margus,et mu ostetud uutel talvesaabastel ei lähe ühe saapa lukk lõpuni kinni. Vooder oli lukule liialt lähedalt läbi õmmeldud ja lukukelk ei mahtunud sinna vahele, et saaks lõpuni minna. Mis siis muud kui istusin autosse ja sõitsin läbi lumise linna Järve keskusesse. Ossaa, kus seal oli autosid. Parklas ei olnud üldse tulijatele kohti. Ja mina parkisin lõpuks lihtsalt tee äärde kuuse alla. Läksin siis tagasi Suurtüki kingapoodi. Teist samasugust minu numbriga saapapaari neil ei leidunud ja kui ma siis ütlesin,et soovin siis raha tagasi, kuna sellise raha eest tahaks ikka korralikke saapaid, siis teatati mulle,et raha nad mulle tagasi anda ei saa. No tere tore, see on ju tegelikult nõme- kui neil ei ole mulle korralikku saapapaari vahetusena anda, siis on see ju teine võimalus. Öeldi,et tulge 2. jaanuaril uuesti. Ütlesin ka kohe välja,et ei hakka mina iga päev siia sõitma. Ja kuna ma lõpuks ehk oleks selle raha ka tagasi saanud, siis oleks mul ju ikka saapaid tarvis. Seetõttu proovisin üht ja teist mudelit ning otsustasin, et säästan end sellest mõttetust ajaraiskamisest ning maksin pisut juurde ja sain endale soojad head talvesaapad.
Täna, aastavahetusel sumpasin paksus lumes ja võisin mõnuga tõdeda, et mu otsus oli igati õige- jalad püsisid soojas ja oli väga mugav astuda.
Õhtupoole siis pakkisime kaasa mõned asjad, võtsime Sharlotte tordi ja maasikavahuveini näppu ning läksime ämmale külla. Sai söödud, joodud, telekat vaadatud. Vaatasime parasjagu Henrik Normanni showd kui Sandra näitas välja kui asjalik ja tähelepanelik ja nutikas ta meil on. Normann oli oma järjekordses rollis ja istus just autosse. Sandra teatas,et näe, ta mängib Krista Lensinit Võlast Vabaks. Meil olid kõigil suud lahti. Ju siis teeb Normann neid tegeleasi ikka nii vahvasti järele,et isegi 4 aastane laps leiab sarnasusi. Üldse teab ta juba üsna mitmeid telekas tihemini esinevaid inimesi nimepidi- nt laulja Tanel Padar, laulja Birgit Õigemeel, laulja Ott Lepland(selle tunneb hääle järgi ka raadiost ära), näitleja Sepo Seeman, näitleja Madis Milling(ta meil Vilde tee fänn).
Kui aastanumbrile 10 ette keeras, läksime kõik õue. Vaatasime ilutulestikku ja tegime lumesõda. Sandra polnud ju mitu päeva õues käinud ja seega jagus talle lumerõõmu topeltkogusena. Äkki ütles laps mulle, et hüppame lumme. No , läksime siis! Võtsime käest kinni ja jooksime ning hüppasime karmauhhti lumehange, täies pikkuses ja kõhuli. Nii vahva oli, lumi oli ju pehme ja nalja kui palju. Haiget ei saanud. Teised vaatasid meid rõõmuga. Sandra vanaisa ütles pärast, et tal oli ka selline tunne,et tuleks hüppaks ka niiviisi, sest lumi oli tõesti imepehme aga arvas,et äkki saab viga vms.Ja nii ta siis hüppas mõttes.
Üleval olime vaikselt juttu rääkides ja poole silmaga telekat piiludes kuni hommikuni. Margus tõusis kell 4 üles, et end tööle sättida, siis läksin mina ja Marguse vend ja ema magama.Sandra kustus kella poole kahe ajal, kuigi vaidles mulle ka veel siis vastu,et tema ei ole väsinud ega taha magama.
Nii ta meile siis tuli.
Soovin kõigile ilusat uut aastat !