neljapäev, 11. veebruar 2010

Arstide vahet

Minu olemine läks ainult hullemaks. Kui olin jõudnud sinnamaani, et mu mõlemad ninapooled stabiilselt suletud olid ja pidin ainult suu kaudu kogu aeg hingama( pole nii enne kunagi olnud, tavaliselt ju ikka 1 pool korraga kinni ja mõnda aega), otsustasin arsti juurde pöörduda. No paluti nina loputada jne a ma jäin endale kindlaks ja sain numbri, juba samaks päevaks. Kirjutati antibiotsid, võeti mitu topsi verd, proovid ninast, kurgust ning röntgenisse saadeti ka. Põsekoobastest pilt. Ja nüüd kui ma olen juba miski 4 tabletti ära võtnud on olemine juba poole parem. Ei tilgu see nina enam niiviisi, saan hingata jne.
Sandra olemine tundub mulle ka juba tükimat aega kahtlane. Ta ise on rõõmsameelne, hakanud heaks ja tubliks lapseks. Aga nina tundub poolenesti kinni olevat juba tükimat aega. Küsinud olen ta käest enesetunde kohta ja ta väidab,et kõik on hea. Täna hommikul ikkagi helistasin arstile. Pereõde jälle,et tuleb nina loputada jne. Ütlesin siis, et olen seda juba nädalakese teinud, et ma tahan ikka arstile. Sain arsti numbri. Ka tema arvas,et lapsele antibiootikumi ikka ei ole vaja. Kuna ma aga olin vist üsna nõudlik ja konkreetne, siis tegi ta ettepaneku, et võtab täna mujal vastu, et tulgu me sealt läbi, vaatab üle. Sandra on beebieast saadik teda kahjuks peljanud. Liiga järsk nagu lastega. Kui adenoidiopil käisime ja eelneval konsultatsioonil, siis tore meesarst küsis Sandra käest, et kas avad suu ja Sandra tegi kohe ise suu lahti. Täna pidin jõuga käsi kinni hoidma, et arst saaks suhu vaadata. Kui oli läbi häda vaadanud, ütles,et sellel lapsel on ju angiin. Vat sulle loputamist. Mul oli jälle õigus ja saimegi oma antibiotsid ka Sandrale. Nüüd hakkab vast tervis ka temal paranema. Ise ta õnneks toimekas ja tore. Täna mõtlesin,et enne väikse koosoleku toimumist minu juures , teen suure toa põranda puhtaks. Aga Sandra hakkas hoopis tegema ja juba ta tuli mulle teada andma, et ta läheb teeb oma toa ka. No mis saab mul selle vastu olla. Ja ta tegigi. Pani tolmuimeja oma kohale isegi tagasi. Uskumatult tubli 4-aastane.
Nüüd siis oleme täitsa kodusel ravil. Eks me näe, kuidas suudan ja saan oma asju sättida.

Kommentaare ei ole: