Opil käidud

Pikk lugu meie opilkäigust:
Täna hommikul oli siis see päev kui mul oli otsene kokkupuude operatsiooni ja kõige sellega seonduvaga. Hommikul tõusime Margusega mõlemad ärevalt ülesse. No kuidas sa saad rahulik olla kui oma väike laps peab opile minema. Kokkulepe jäi meil selline, et laseme issil hommikul magada, sest ta tuleb öösel töölt aga ei saand vist temagi magada ja tuli koos meiega. Panime kiirelt riidesse ja läksime autosse. Kuskil poole tee peal hakkas Sandra ütlema kurvalt, et ma ei saa ju nüüd enam lasteaeda. Ta ei teadnud me plaanidest midagi aga ju siis tundis, et miskit on nö valesti, sest lasteaiast olime ammu möödas. Siis rääkisin talle, et käime korra arsti juures, et see nohu meid ju ikka vaevab ja vaatame, kas vereproov oli korras, mis andsime. Mõtlesin,et ei ole mõtet teda rohkemaga hirmutada. Kuidagi iseenesest tuli pähe mõte, et meil kulub väga palju raha taskurätikutele, et me saaks ju selle raha eest hoopiski komme vms osta. See mõte muidugi sobis.
Issile tegime maja ees kalli ja musi ning astusime haiglauksest sisse. Liftiga sõitsime ülespoole. Meid juhatati ooteruumi, kus vahetasime lapsele selga pidzaama, täitsin ühe paberi ning mina panin selga opiriided. Sandra ei tahtnud pidzaamat kohe esimese ütlemise peale panna aga kui seletasin,et neil siin nii puhas jne, et ei tohi õueriietega olla, siis pani kenasti. Tema silmist oli näha , et tegelikult ta veidi kartis aga üritasin nalja teha, et näe, emme on nagu konnaema jne ning meeleolu oli ok. Meie juures käis anestesioloog ning ka üks õde Sandraga juttu ajamas ja end nagu tutvustamas, samuti meie kirurg. Kohe peale seda tuli seesama õde ning sammusime operatsioonituppa. Mina võisin ka lapsega koos minna. Istusime toolile, panime keha külge kiisupiltidega andurid lapse seisundit jälgima. Siis näitasin mina, kuidas tuleb maski sisse puhuda ja teiselpool otsas nn õhupall läheb täis. Sandra muidugi vaatas aga ise ta nõus proovima ei olnud ning hakkas nutma. Siis toimisime väga kiiresti, mask ette ja mõne sekundiga laps magas. Tõstsime ta opilauale ning läksin palatisse. Jõudsin teha ühe telefonikõne ning õde tuli minuga rääkima. Sain aru,et asja mõte oli see, et ma üksi ei oleks ega närvitseks. Ta seletas mulle narkoosijärgseid võimalusi ning endalegi üllatuseks olin ma uskumatult rahulik. See, et lapsega opituppa sain ning laps minu süles magama pandi, sellel oli tugev rahustav jõud. Kell 9 hakkas op ja kell 9:10 toodi juba laps kätel minu juurde magavana tagasi. Anestesioloog oli veidi aega ta kõrval, hoidis pead ja pühkis verd ning ütles,et tal tuli ikka kõvasti tatti. Naersime,et nagu suitsetajatel, kel hommikuks kanalid täis ja ajab köhima ning päeval kõik ok. Sandragi ju iga hommik aevastas ja nuuskas meeletult aga päeval täitsa ok. Enne kui ma asjast miskit ei teadnud, jätsin ta ju tihti seetõttu koju ning ei saanud tööle jne.
Laps hakkas ärkama. Köhis ja turtsus ning pritsis verd ning oli liigagi aktiivne. Puhkes nutma, nõudis koju ja et käe pealt see plaaster ära võetaks(kanüül oli seal marlikuhja all).Võtsin ta sülle ning istusin voodil aga ta ei rahunenud. Sandra ongi selline et kui üritad lohutada siis tihti hakkab veel hullemini mässama. Õde arvas, et nutab kurgu valusaks. Hoidsime ta kätt kinni ja ta pani kanüüli sisse veidi rahustavat valuvaigistit. Laps rahunes peagi ning vaikselt tukastas mu süles. Vahepeal tegi silmad lahti ja vaatas ümbritsevat ning uusi palatikaaslasi ning aeg-ajalt vaatamas käivaid arste-õdesid. Meie kõrvale toodi peagi peale Sannu oppi järgmine patsient. Selline suurem neiu, äkki miski 16 aastane. Ta ärkas narkoosist, siis kuulis, et keegi kardina taga ja küsis,et kas seal on keegi. Ütlesin,et tõmba kardin eest ja kui ta Sandrat nägi, ütles,et nii armas. Rääkisime veidi ja eks seetõttu oli temalgi lihtsam ärgata. Oli tedagi tuttavate poolt ära hirmutatud, et narkoosist kole ärgata jne aga ta arvas,et u sama nagu tavaunest, et täitsa ok olla. Tal lõigati ära ka mandlid.
Peagi toodi Sandrale vett juua. Veidi lonksas ja siis hakkas kõõksuma ning oksendas pruuni verd ja ila suure hulga, mis oli makku sattunud. See kergendab olemist ning on vajalik, et see välja tuleks. Lonksas veel veidi vett ning tuli veel üks väiksem ports. Peale seda muutus laps silmnähtavat tagasi endaks. Õde käis ja kiitis ning Sandra noogutas kaasa. Hakkas juba asjadele vägagi kenasti pihta saama. Peagi toodi talle jäätist. See kadus kui mullaauku ja laps ütles,et see maitses talle väga. Koju kiiret tal enam nii väga polnudki. Pani aga sussid jalga ning tõi teisest ruumist akna pealt raamatuid ja puzzlesid. Kui ütlesin,et lähme wc-sse, siis sõnas,et tal pole vaja ja mingu ma üksi. Et tundis ennast seal tegelikult hästi. Hiljem ütles issile, et haiglas oli huvitav.
Kell 13 toodi meile paber Sandra opi kohta ja arstionu ütles,et Sandra mine nüüd koju. See lause talle meeldis. Arvas,et läheb kohe pidzaamaga. Ja ei tahtnudki seda seljast võtta, ütles,et siis tal hea kodus kohe magama minna. Panime siis teised asjad peale. All ootasime pisut ning peagi tuli Margus meile järgi.Sandra tegi ettepaneku, et nüüd lähme hamburgerisse sööma. Eks tal oli meganälg. Ütlesin,et peame ikka koju minema a issi siis läheb ja toob meile koju süüa. Alguses see sobis a peagi tuli Sannu lagedale uue ideega- ootame siis meie autos ja las issi ikka kohe läheb toob süüa. Nii tegimegi. Kodus sai nälg kustutatud ja ega peale selle, et hääl veidi kare ning aeg-ajalt nuusata vaja, polnudki lapsel nagu viga midagi. Ikka küsisin ka, et kuidas end tunned ja kas kuskilt on valus, aga tundis end hästi ja ei old pahasti mitte kusagilt.Magama ta ka ei läinud, kuigi haiglas seda arvas. Natuke vaatas telekat aga enamjaolt toimetas ikka ringi. Mingeid märgatavaid traumasid ja üleelamisi see talle ei põhjustanud ja saame sellest täitsa rääkida. Ka ta ise rääkis telefonis vanaisale, et käis haiglas ja seda öeldes ei tulnud pisarat silma nagu vahel kui räägib ebameeldivatest asjadest. Täna ta näiteks oli õnnetu selle üle, et ei saa lasteaeda. Lapsel tuli kohe pisar silma, mis ta oma väikse käega vaikselt ära pühkis. Lohutasin,et paar päeva rahulikku reziimi nagu arstionu ütles ja siis saab jälle, et pole hullu. Laps kurtis mulle ka seda, et üks väiksem rumalam rühmakaaslane(2ne poiss, teised 4-sed)lööb teda lasteaias. Näha oli, et lapsel oli kohe mure. Ka siis tuli pisar silmanurka. Kirjutasin sellest infona ka õpetajatele, sest kes teab, kellel veel selline mure võib olla. Hea kui tead, saad sellele ehk rohkem tähelepanu pöörata.
Et siis kõik läks kenasti. Kel vähegi on tulevikus ees selline op, siis soovitan soojalt valida KNK Kliinik. Super suhtumine ja tegutsemine. Olen väga häppi, et ei valinud ''liintootmist'', kus laps viiakse palatist su juurest ära kuhugi ja tuuakse tagasi kunagi.