Ebameeldiv üllatus

Hakkasime eile sünnipäevale minema. Tulin mina siis oma asjadega auto juurde ja mis ma nägin. Ebameeldiv üllatus- keegi on mu autole pihta sõitnud. Oh, kui vastik tunne see on. Esialgu arvasin,et keegi siin maja juures, ent hiljem asja üle järele mõeldes hakkas tunduma, et pigem tehti seda siis reede õhtul pungiltäis Selveri parklas. Ju siis keegi nii hooletult parkis või sõitis sealt välja. Ega ju peeglitest pole vaja vaadata, kas on piisavalt ruumi keeramiseks või mitte. Kolakas tehtud, lasti kiirelt varvast. Eile igatahes kutsusime me politsei, avariigrupp tegi fotod ning pani asja kirja. Aga sinna see jääb. Ja mul auto rikutud.


Loodan,et elu karistab kuidagimoodi seda inimest, kes seda tegi. Eelmine, kes mu auto puruks sõitis(siis oli peegel puruks ja uks mõlkis ning kohalt põgenemine, kuna purjuspeaga manööverdamine aga ma leidsin süüdlase ise üles) on nüüdseks surnud. Mitte, et ma pahatahtlik oleks aga ...
Margus jäi siis eile politseid ootama, me võtsime teise auto ja läksime ikkagi sünnale. Ega mul ausaltöeldes enam mingit tuju polnud aga tasapisi oli olemine taas enam-vähem. Lapsed said mängida ja ma ise veidi juttu puhuda.
Täna olen kodus tsipa koristanud ja teinud muid vajalikke liigutusi. Õhtul vaatan suusatamist ja heegeldan. Kuigi ega mul mingeid medalilootusi küll ole. Sel aastal on see suusatamine kuidagi ebaõnnestunud meil. Mis teha. Aga tegelikult tahaksin ma hoopiski ujuma minna, tõsiselt. Tahaks kohe regulaarselt käia a kus ma selle aja ja võimaluse võtan ? Oleksin nõus hommikul vara tõusma aga hommikuti pean Sandra lasteaeda viima ja kuidagi ei saa kõiki kohustusi ja soove omavahel klappima. Kõige parem aeg oleks päeval käia a siis peab ju tööd tegema.
Tegelt olen pahane, et kõik asjad ei mahu mu ellu.

Üllatus

Minult telliti Kiisumüts. Kuna peres aga kasvamas 3 õde-venda, siis mõtlesin,et kuidas üks saab ja teised jäävad ilma. No ok, kõige väiksem ei oska veel tahta aga suurem vend vaatab ikka ja mõtleb äkki, et tal võiks ka olla. Kuna ma peaümbermõõtusid ju nagu ei teadnud, siis kasutasin oma sisetunnet ja olemasolevaid teadmisi ning tegin tellitud mütsile lisaks veel ühe pisema ning varudest lisasin pakki ka ühe suurema, poisile sobiliku mütsi. Suutsin neile vahva üllatuse valmistada ja lapsed pidid salajas mütse praegu toaski kandma. Õues ju praegu teised mütsid.
Lahe, et lastele meeldivad. Tänud Vikile, kes nad kõik koos pildile pani. Pildi panin omaniku lahkel loal ka teile vaatamiseks:

Kala ookeanis

Sättisin mina siis ühel õhtul end teleka ette, et vaatan naiste suusavahetusega 15km sõitu ja heegeldan selle kõrvale ühe mütsi taas. Heh, alles sai sõit alata, kui Kristiina katkestas. Mõtlesin siis, et kas minna nüüd magama või vaadata edasi ja siiski heegelnõelaga edasi vuristada. Otsustasin vuristamise kasuks. Laupäeva hommikul heegeldasin veel veidi enne kui kodu koristama hakkasin. Saingi mütsi valmis ning võisin mõnuga koristama hakata. Sandra muidugi abiks ja Margus ka. Terve pere toimetas. Kodu korras, tegin süüa ja küpsetasin kooki. Pole ammu saanud laupäeva terve pere seltsis veeta, ikka on 1 meil tööl olnud nagu tänagi. Täna aga veetsime mitu tundi maja ees lund lükates. Õnneks tulid nii mõnedki majast välja appi. Muidugi ikka naised, vaid 1 mees, ahjaa, teist nägin ka a see tegi aint oma auto eest ja suurt muud ei midagi. Naistel tasuta fitness trenn. Mul meeldib. Oli ju öösel kõik täis tuisanud ja lükkamist jagus. Nüüd õhtulgi andsin ühele noormehele labida kätte ja läksin ise ka veel korra õue. Sai veel üks koht puhtaks tehtud. Ta jäi oma automaatmersuga kinni, sel tagarattavedu. A mida sa vead, kui ratas käib libedal lumel lihtsalt ringi. Istusin siis mina rooli ja tema tagant lükkas ning esimesel korral sain auto probleemideta välja. Oh kui imelik oli siukses autos istuda ja nö sõita üritada. Ma veidi pelgan võõraid autosid ja automaadiga kogemused puuduvad. Ei osand kohaltki minema hakata, ütlesin,et pane käigukang ise õigesse asendisse. Ja siis ta õpetas mind :D Vähemalt sain ühe majanaabriga veidi tuttavamaks ja tundus täitsa kena ja viisakas vene noormees olevat. Päeval ka siin vaidlesime ühega. Oli parkinud oma auto nii pahasti,et tema ette mahtus u 1,5 autot. Palusime tal autot veidi ettepoole lükata, et rohkem autosid mahuks parkima. Ta hakkas vastu, ütles,et ta ei sõida praegu, kindlustust pole ja sada häda. No ma siis tegin autoesise lumest ISE puhtaks, no tal oleks see ju tüki küljest võtnud. Lõpuks ta siis arvas,et ega me ju autot lükata niikuinii ei jaksa. Vaidlesime vastu, et teeme proovi. Üks möödakäija, kena eesti noormees pani ka käe külge ja saimegi. Ma seisin auto ees ja ütlesin palju vaja lükata. Lõpuks autoomanik ütles, et no näe, sain mõned naised õnnelikuks teha. Ma ei saa aru, kuidas inimesed ise selle peale ei tule, et võiks oma auto normaalselt parkida. Meil siin veel 1 , kes samamoodi oma auto pannud, et tema taha parkida on võimatu, kuigi ruumi justkui on aga liialt vähe. Ja loomulikult see auto ei liigu. Oh, korterelamu rõõmud need.
Aga nüüd hakkab toimekas päev tasapisi lõppema. Veel õhtusöök ja õhtune telekavaatamine.
Homme jääb Sandra issiga koju ja emme läheb tööle.
Eespool juttu olnud mütsist ka mõned võtted. Mütsi nimeks sai ''Kala ookeanis''.
Mütsile sai peale pandud käsitööna valminud kala kujuline nööp. Äärmiselt armas mu meelest.

Kiisumütside sarja algus ?

Oleme kodus rohtu võtnud, toimetanud ja puhanud. Ütleks,et täitsa hea. No kui pole ikka oma üle aasta saanud mitu päeva järjest kodus olla st puhata, siis tunnen millegipärast sellest haige olemisest lausa rõõmu kui nii võib öelda. Eks see ole kahe otsaga asi.
Ise käisin esmaspäeval arstil ning selgus, et mu ninas istus mingi uhke nimega bakter ning olin põskkoopapõletiku saanud. Esimene antibiotsikuur läbi, nüüd käimas teine. Ja kurk siiani mängib lolli...
Sandraga läheme homme arstile, loodan,et teeb suu ka lahti seal.
Kodu on meil korras, Sandra on jube tubliks hakanud. Korjab oma asju, seletab asjalikult, et teen selle ära ja siis selle ja jookseb ja abistab kui mul miskit vaja jne. Jube vahva.
Olen ennast ka nö kätte võtnud ja valmis teinud 2 tellimustööd. Ühe tellis mu enda väike preili(jaa-jaa, esitab mulle juba tellimusi), teine rändab Tallinnast kaugemale. Kuna Sandral oli erisoov, et kindlasti peab kuskil olema punast, siis Kiisumüts nr.2 sai selline-
Kuna teisel tellijal erisoove ei olnud või siis vähemalt mulle neid ei öeldud, sai Kiisumütsike nr.3 selline-



Ja et kogu komplekt Kiisumütse mahtus ka ühele pildile. Jääb mulle mälestuseks see pilt.

Paras nikerdamine on nende mütside tegemine aga kaua tehtud kaunikene ja tore kui lastele sära silmi toob.

Ja olen jõudnud otsusele- ma ei hakkagi end sellest mütside haigusest terveks ravima, täitsa meeldiv haigus on :P
Ju ma saan siis oma energia nende tegemisest. Ja kindlasti heegeldan neisse oma head mõtted ja naeru ja sära lisaks praktilisusele.

Arstide vahet

Minu olemine läks ainult hullemaks. Kui olin jõudnud sinnamaani, et mu mõlemad ninapooled stabiilselt suletud olid ja pidin ainult suu kaudu kogu aeg hingama( pole nii enne kunagi olnud, tavaliselt ju ikka 1 pool korraga kinni ja mõnda aega), otsustasin arsti juurde pöörduda. No paluti nina loputada jne a ma jäin endale kindlaks ja sain numbri, juba samaks päevaks. Kirjutati antibiotsid, võeti mitu topsi verd, proovid ninast, kurgust ning röntgenisse saadeti ka. Põsekoobastest pilt. Ja nüüd kui ma olen juba miski 4 tabletti ära võtnud on olemine juba poole parem. Ei tilgu see nina enam niiviisi, saan hingata jne.
Sandra olemine tundub mulle ka juba tükimat aega kahtlane. Ta ise on rõõmsameelne, hakanud heaks ja tubliks lapseks. Aga nina tundub poolenesti kinni olevat juba tükimat aega. Küsinud olen ta käest enesetunde kohta ja ta väidab,et kõik on hea. Täna hommikul ikkagi helistasin arstile. Pereõde jälle,et tuleb nina loputada jne. Ütlesin siis, et olen seda juba nädalakese teinud, et ma tahan ikka arstile. Sain arsti numbri. Ka tema arvas,et lapsele antibiootikumi ikka ei ole vaja. Kuna ma aga olin vist üsna nõudlik ja konkreetne, siis tegi ta ettepaneku, et võtab täna mujal vastu, et tulgu me sealt läbi, vaatab üle. Sandra on beebieast saadik teda kahjuks peljanud. Liiga järsk nagu lastega. Kui adenoidiopil käisime ja eelneval konsultatsioonil, siis tore meesarst küsis Sandra käest, et kas avad suu ja Sandra tegi kohe ise suu lahti. Täna pidin jõuga käsi kinni hoidma, et arst saaks suhu vaadata. Kui oli läbi häda vaadanud, ütles,et sellel lapsel on ju angiin. Vat sulle loputamist. Mul oli jälle õigus ja saimegi oma antibiotsid ka Sandrale. Nüüd hakkab vast tervis ka temal paranema. Ise ta õnneks toimekas ja tore. Täna mõtlesin,et enne väikse koosoleku toimumist minu juures , teen suure toa põranda puhtaks. Aga Sandra hakkas hoopis tegema ja juba ta tuli mulle teada andma, et ta läheb teeb oma toa ka. No mis saab mul selle vastu olla. Ja ta tegigi. Pani tolmuimeja oma kohale isegi tagasi. Uskumatult tubli 4-aastane.
Nüüd siis oleme täitsa kodusel ravil. Eks me näe, kuidas suudan ja saan oma asju sättida.

Veebruari algus

Sujuvalt tuli siis järgmine talvekuu. Täna käisime pisut jalutamas ja kelgutamas, kuigi tegelikult olen ma tõbine. Külmetasin töö juures, sest ruumid on jahedad ja kui ühe koha peal enamus ajast istud, siis poeb külm naha vahele ja varvastesse. Mul oli küll mitu kihti riideid ja sokke a juhtus see kahjuks ikkagi. Reede hommikul juba tsipa tundsin a läks kiirelt üle. Eile siis turtsusin ja silmad ja nina sügelesid jne. Täna hommikul oli juba puhta hull olla ja turtsumine ning kaela suurenemine tuntav. Prr, tea kas peaks arstile minema end näitama. Kui mina külmetan, siis lööb see mul ikka kurku. Eelmine kord oli perearsti juures Sandra arst vastu võtmas ja vaatas ka minu suhu, võeti proov ning saadeti mind nö lõikusele. Keskhaigla nina-kõrva-kurgukliinikus sellesse nii kriitiliselt ei suhtutud, aastas korra haige olla pole ju teab, mis katastroof. Ju see on siis lihtsalt minu nõrk koht.
Vaatan, mis olemine mul siis homseks on. Tööd hetkel palju ja suured tellimused pooleli ja lõpule jõudmas. Ei ole võimalik haige olla.
Nädalalõpp oli meil üsna tihe ja tore. Reede õhtul käisin Sandral lasteaias järel ning pakkusin ühele lapsevanemale hommikupoole välja, et võtan tema tütre ka kaasa, et tuleks meile külla õhtul. Mõte neile meeldis. Ka teine lasteaiakaaslane tuli õhtul meile. Tema emme-issi said siis teatrisse minna. Ma ise ükskord pakkusin välja, et kui vahel vaja, siis küsi, võtan ta lapse meeleldi mõneks tunniks meile. Tüdrukutel oli lõbus ja nii tore on neid jälgida- juba sellised suured ja asjalikud. Lapsed ise jäid ka väga rahule. Ka mul oli mõnus, ma eriti neid ei torkinud, sain rahulikult omi asju teha ja olla.
Laupäeva hommikul läks Sandra issiga külla ühe tuttava ja ta poisi juurde. Veidi oli oldud koos toas ning siis jalutati lumelinna, kus lapsed said liugu lasta ja ronida. Laupäeva hommikul helistas selle sama ühe tüdruku ema, kes reedel meil oli. Ta tuttava laps oli haigeks jäänud ning ta sai ootamatult 3 piletit Lotte etendusele. Pakkus välja, et ta oma lapsega läheb ja võtab minu lapse ühes. Vahva. Etendus kestis kaua-18-20:30 aga lapsed oli väga ilusasti vastu pidanud. Ju siis oli huvitav. Sandra saabus kella 21 ajal. Tõsteti autost välja ning tuli ise maja juurde, valis korterinumbri ning ma tegin siis toast talle trepikoja ukse lahti. Ise muigasin veel Margusele, et vaata, meie laps tuleb ise koju. Nii asjalik. Sandra sai uksest sisse ning kukkus õhinal rääkima, mis etenduses oli olnud. Polegi ammu näinud, et mõni asi teda nii õhinasse on ajanud. Igatahes lapsele väga meeldis. Ka minule kulus see paar tundi vaba aega ära. Olin nädala alguses ostnud Michael Jacksoni DVD, ent polnud leidnud sellist õiget aega, et seda vaadata. Panin plaadi mängima, limpsisin head veini ning nautisin. Enne mulle Jacksoni looming väga meeldis. Nüüd aga meeldib veelgi enam, sest filmis nägin, millise pühendumuse ja tänu ja südamlikkusega ta kontserdiproove tegi. Oi kui ilusasti ja puhtalt ikka ta hääl kõlas ka tavalises proovis. Ta tegi muusikat täie südamega, suhtus oma kaaslastesse suurima headuse ja tänulikkusega. No tõesti. Tänas muudkui ja kallistas oma tantsijaid jne. Uskumatu, täielik respect. Ma täiega nautisin seda filmi. Kel veel ostmata aga oli/on Jacksoni fänn- soovitan seda DVD soojalt, väga soojalt. Selveris praegu nt soodushind 199.- sellele ! Kindlasti vaatan seda lähiajal uuesti, see on nüüd mu reliikvia, mida ma käest ei anna.


Täna siis koristasin ja päeval tegi Sandra lasteaiakaaslase ema ettepaneku, et läheks tunnikeseks jalutama ja kelgutama lastega. Alguses mõtlesin,et ma ei lähe aga siiski tegin seda, sest värske õhk mõjub nohule hästi. Tõepoolest- õues oli nagu kergem ja parem olla.
Eile õhtul avastasin,et Sandra on lisaks üldpikkusele, visanud nii paar cm ka jalgadesse, st jalanumber on ootamatult suurenenud. Nüüd kui tervemaks saan, pean minema mööda poode kammima, sest väikesed on kõik kingad ja botased. Ning kuna meil elamine linnas ja maal, siis soovitavalt oleks jalanõusid vaja ikka topeltpaarid. Lasteaeda ju ka veel... Oh, ei lõpe iial ka need tegemised.
Mõned õhtud olen siiski saanud pisut hingata ja valmis sai lapse palvel müts nukule. Pildil siis kõige all väikelapse müts, siis beebimüts ning siis nukumüts:


Peaks veel nukule riideid tegema. Saavad ruttu valmis ja lapsel ka hea meel. Ühtlasi saab lõngajääke veidi ära kasutada. Näis. Tegelikult peaks ühe tellimustöö vahepeal valmis tegema, muidu jõuab enne suvi kätte:P