Ebameeldiv üllatus

Hakkasime eile sünnipäevale minema. Tulin mina siis oma asjadega auto juurde ja mis ma nägin. Ebameeldiv üllatus- keegi on mu autole pihta sõitnud. Oh, kui vastik tunne see on. Esialgu arvasin,et keegi siin maja juures, ent hiljem asja üle järele mõeldes hakkas tunduma, et pigem tehti seda siis reede õhtul pungiltäis Selveri parklas. Ju siis keegi nii hooletult parkis või sõitis sealt välja. Ega ju peeglitest pole vaja vaadata, kas on piisavalt ruumi keeramiseks või mitte. Kolakas tehtud, lasti kiirelt varvast. Eile igatahes kutsusime me politsei, avariigrupp tegi fotod ning pani asja kirja. Aga sinna see jääb. Ja mul auto rikutud.


Loodan,et elu karistab kuidagimoodi seda inimest, kes seda tegi. Eelmine, kes mu auto puruks sõitis(siis oli peegel puruks ja uks mõlkis ning kohalt põgenemine, kuna purjuspeaga manööverdamine aga ma leidsin süüdlase ise üles) on nüüdseks surnud. Mitte, et ma pahatahtlik oleks aga ...
Margus jäi siis eile politseid ootama, me võtsime teise auto ja läksime ikkagi sünnale. Ega mul ausaltöeldes enam mingit tuju polnud aga tasapisi oli olemine taas enam-vähem. Lapsed said mängida ja ma ise veidi juttu puhuda.
Täna olen kodus tsipa koristanud ja teinud muid vajalikke liigutusi. Õhtul vaatan suusatamist ja heegeldan. Kuigi ega mul mingeid medalilootusi küll ole. Sel aastal on see suusatamine kuidagi ebaõnnestunud meil. Mis teha. Aga tegelikult tahaksin ma hoopiski ujuma minna, tõsiselt. Tahaks kohe regulaarselt käia a kus ma selle aja ja võimaluse võtan ? Oleksin nõus hommikul vara tõusma aga hommikuti pean Sandra lasteaeda viima ja kuidagi ei saa kõiki kohustusi ja soove omavahel klappima. Kõige parem aeg oleks päeval käia a siis peab ju tööd tegema.
Tegelt olen pahane, et kõik asjad ei mahu mu ellu.