Olemine pole just kiita. Täna olid kasuisa matused.
Viimastel aastatel ma temaga ei suhelnud teatud põhjustel ja kiire elu tõttu. Aga eks ta oli just ise selles süüdi, et tema lähedased temast kaugenesid. Ei hakka siinkohal asja lahkama. Kuna mu pärisisaga on suhted aina soojemaks ja tihedamaks aastatega läinud, siis ei tundnud ka erilist vajadust. Seetõttu ei osanud ma ka oodata, et see tänane päev mulle emotsionaalselt nii raskeks kujuneb. Kasvasin ju ma temaga koos ja oli ta mulle 100% isa, ma ei saa mitte millegi üle kurta. Tean, et ta pidas minust lugu ja mina temast samuti. Ei olnud ühtegi seika, kus ta oleks oma päris tütrel ja minul nö vahet teinud kui me koos kasvasime.
Mälestusteenistusel pidin seisma esiritta ja vaatamata sellele, et arvasin tugev olevat, pisarad aina voolasid ja voolasid. Seda märkasid vist paljud, sest paljud tulid ja kallistasid mind. Oeh, praegugi pisarad voolavad. Ju mu sisemised tunded olid ja on nii tugevad.
Ka Sandra märkas ja küsis, et emme, miks su põsed märjad on. Üritasin siis seletada talle ja lubasin ta homme surnuaeda viia, sest teda täna kaasa võtma ei hakanud. Laps kallistas mind.
Homme taas argiellu ja õhtul sõidan maale ära. Eks sellised asjad väsitavad.
1 kommentaar:
Sygav kaastunne!
Postita kommentaar