Läksime siis täna lasteaeda,kuna seal toimus pildistamine.Ootasime teisi,et koos üle hoovi teise majja minna. Juba siis kippus Sandra mulle sülle ja ei lasknud teisi lapsi mulle ligi. Armukade. Läksime siis teise majja ja siis hakkas pihta.Ei taha tema ootamise ajal teistega mängida,iga puudutuse ja lükkamise peale oli kisa lahti(vaja ju näidata mulle). Muidu ta selline pole. Ja oh issand kui veel pilti taheti teha. Ei olnud ta nõus minema üksi pildile ega ka teistega koos. Ainuke jonnipunn,kes jäigi pildilt välja. No täitsa lõpp. Kodus kogu aeg tahab,et temast pilti tehakse. Ei aidanud minu ilus rääkimine,ei õpetajate meelitused. Valesti tegin,et kaasa läksin sinna.Olen kurb ja tige.Ütlesin seda ka Sandrale.Sai aru küll,sõi ja läks ise magama.
See vist ongi nii,et minuga koos olles on ju vaja jonnida ja nägusid teha ja mulle vastu haukuda. Teistega on vägagi hea laps. Õpetajadki on öelnud,et niikui ema kõrval,on Sandra hoopis teine.
Mul on nii kahju,et pilt tuleb nüüd ilma Sandrata.Kusjuures ta fännab lasteaeda ja läheb igal hommikul meeleldi. Ei taha kodus süüagi,vaid tahab lasteaias teistega koos hommikust süüa.Ja sööb seal isuga. Nukrutsen ja taastun nüüd...
Natuke rõõmsamat juttu ka. Nimelt valmisid eelmisel nädalal minu ja Sandraga koostöös sünnipäevakutsed. Sandra sulest on tagaküljele kleebitud maalike ja tema valis igale kaardile sobiliku kiisu või kutsu. Mina siis tegin ülejäänu. Kutsed said sellised:
Mu kasuisal on mu lapsega ühel päeval sünnipäev. Olen kutsutud reede õhtul Roosikrantsi tänaval asuvasse Tai restorani.Kingitust veel pole,on vaid idee,mis tahab teostamist.Ehk laguneb mu tusatuju õhtuks ära ja saan natuke maalida.Ilma tujuta seda teha ei saa.
2 kommentaari:
Olete terveks saanud?
Tundub küll.
Postita kommentaar