Beebist on sirgunud neiu

Laupäeval sai minu armas tütreke 4 aastaseks. Ei ütleks, et sellest päevast on möödas juba 4 aastat aga no nii ta on.
Temast pidi tulema novembrilaps, tähtajaks oli 24 november- pisut peale mu enda sünnipäeva. Juhtus aga nii, et sai omale sünnikuupäevaks oktoobrikuu viimase päeva. Sündides oli pisut enneaegne ja üsna pisike- 48cm ja 2760g. Nüüd kuskil meetrine ja kaalult sinna 15kg kanti. Selline kepsakas ja krapsakas neiu meil siis nüüd.
Reedel tegin endale lühema tööpäeva ning läksin kella 16 paiku lasteaeda. Sealt võtsin kaasa 5 last ning üheskoos tulime meile, et lapsed saaksid pisut Sandral külas olla ja sünnipäeva tähistada. Tundub, et lapsed jäid rahule. Mul oli õhtuks küll toss natuke väljas. Eks pikk töönädal ja lastega tegelemine mõlemad mängisid selles oma osa. Laupäeval hakkasin otsast peale ning peagi tulid meile külla vanaemad-vanaisad. Sandral oli erisoov, millest ta mulle kõva häälega juba reedel rääkis. See oli tal meeles ka laupäeval ning julgust lausa niipalju, et ütles seda ise ka külalistele. Nimelt oli ta sooviks, et 2 vanaisa ja 1 vanaema teda tooliga õhku tõstaksid 4 korda. Ja väga kindlalt oli tal välja valitud, kes just teda tõstma peavad. See oli nii armas. Kui teised olid juba läinud, istus ta vanaisa juurde ja laulis talle isadepäevalaulu, mida ta lasteaias selleks puhuks õppinud oli.
Kuulasin salaja pealt. Üldse on talle laulmine meeldima hakanud. Oleme tihti pidanud nt laup hommikul lapse kõvahäälse laulmise peale ärkama. Täna käisime maal ja olime seal paar tundi. Mina korjasin õunu ja riisusin lehti. Sandra kiikus, jalutas niisama ringi ja jälle laulis. Seekord laulu-minu väike hani, täna plehku pani, ihihhii,ahahahaa, täna plehku pani...
Nüüd istusime diivanil ja Sandra surus end mulle ligidale. Võtsin ta sülle ja vaatasime koos niiviisi mõnusasti superstaari saadet. Pärast sain põsele musi ja mitu kallistust.
Homme saab Sandra siis lasteaias ennast päevakangelasena tunda.