Märts.. mis märts

Nagu väga-väga paljudel, on ka minul juba sellest lumest täiesti kõrini. Niikui ma näen, et lund sajab, siis sööstab huulte vahelt- jälle! kaua võib. Peaaegu aprill ja mis õues toimub? Täiesti kohutav.
Marx siin võttis omale märtsi lõppu-aprilli algusesse puhkuse, et saab juba maal midagi teha. Hee, hea nali, seal on hanged kohati katuseni ja teha ei saa küll mitte miskit nagu...
Vaatasin, et viimasest postitusest on möödas kuu nagu niuhti. See kuu on möödunud tööl käies, heegeldades ja muude igapäevatoimetustega.
Eelmise neljapäeva õhtul kui Sandra issiga lasteaiast koju tuli, nägin kohe, et laps imelik. Küsitlesin, ei kurtnud. Vaatasin- no on miskit. Kraadisime ja see lippas pea 39ni välja. 2 päeva oli siis sellist üle 38 palavikku. Nädalavahetus juba ok ja nüüdseks nädala saanud taas lasteaias käia. Kui Sannu nägi, et palavik, hakkas ta südamest nutma ja kisas läbi nutu, et ta tahab ju homme lasteaeda minna. Nii armas. Kirjutasin ka õpetajatele, et näete, see, mis teete on midagi väga mõnusat, sest laps lausa nutab kui aeda ei saa.
Õhtuti katsun käsitööd teha, sest tellimusmütsidele juba päris pikk järjekord tekkinud. Mul aga viimastel päevadel õhtuti miski eriline väsimus. Vaatan ka Sandra pealt, et tal sama. Muidu pidi vahel ikka tükk aega rääkima, et oleks vaja magama minna. Nüüd haigutab, läheb. 2 õhtut ei ole ma jõudnud tema tuppa head ööd soovima ja kalli-musi tegema. St ma olen peagi läinud aga laps juba magab. Vahel ta vaatab raamatuid ja vedeleb voodis pea tunni enne kui uinub, nüüd on minutite küsimus. Ju siis kh kevadväsimus.
Käisin autoga kontrollis ja mulle teatati,et kahjuks ei pea sa üldse raha tooma. Selline telefonikõne ju rõõmustab kui olid arvestanud vähemalt 100eurose väljaminekuga.
Ja taaskord sain ma tõdeda, et ei püsi minul kõik asjad meeles. Margus nimelt küsis, et kas ma oma autoga ülevaatusele ei peaks minema.. saab teine märtsiga ju otsa. Ei jää see mulle meelde. Üleeelmisel(oli vist) aastal ma ju sõitsin rõõmsalt u 6kuud ilma ülevaatuseta ringi tihedas linnaliikluses igapäevaselt ja siis käisin veel iga päev maalt linna tööle ka. Päevas kuskil 100km maha sõita. Nüüd ei jää muud üle kui tuleb see asi ka ette võtta.
Eelmisel laupäeval võtsin pisut aega enda jaoks ja lihtsalt hommikul istusin, nautisin oma hommikukohvi ja vaatasin Kodusaadet. Nii mõnus. Selliseid hommikuid võiks rohkem olla. Päeval siis veidi koristasin, tegin süüa. Õhtul kui Margus töölt tuli, läksin jalutasin poodi. Kuna päeval avastasin, et mu triikraud on ära surnud(no ta oli juba ikka päris vana ka), siis vaatasime kodus eelnevalt onoffi kodulehte ja läksingi ja ostsin uue. Kui vana triikraud võttis ikka aega enne kui soojaks läks ja üldse oli uimane, siis mu uus Philips on ikka hoopis teisest terast.
Esimese asjana sai siis sellele mütsile pilt peale pandud:


Ja üks kasside rünnak toimus ka vahepeal:


Ja siis sain ühelt Soomes elavalt eestlaselt palve saata 2 mütsi Soome. Nad ei old osanud lapsega koos valida ja võtsid siis kohe 2 kübarat. Soome poole läksid sellised:


Tore on ka väljapoole Eestit oma asju saata.
Eks vaikseltviisi nokitsen edasi, kuniks tahtmist ja aega veel veidi on. Tegemisest peab rõõmu tundma, siis tulevad ka ilusad mütsid.
Lõngahoolikuna lubasin endale nüüd preemiaks ka vähe kallemaid ja eksklusiivsemaid lõngu. Otsest kasutust neile küll veel pole aga niisamagi ilus katsuda ja imetleda:P
Kas te muide ka teate, et lõngapoes leidub ka selliseid eksklusiivlõngu, mida lausa lukustatud klaasuste taga hoitakse.... Täna ostsin endale uue Novita numbri. Ma küll ei ole mustri järgi tegija eriti, rohkem ikka peast aga vaadata ja imetleda meeldib. Olgu veel öeldud, et siiani ei ole ma ühtegi Novitat raatsinud osta. Nüüd pean leidma aega, et seda mõnusalt diivanil sirvida.
Mis ma siis veel vahepeal olen teinud. Natuke küpsetanud. Tegin apple scramble maiust. Täitsa hea. Idee sain Lusika saatest, kus meie moekunstnik, kes mõnda aega Londonis elas, tutvustas inglaste sööke. See apple scramble pidi nende lemmik olema . Ja kuna tundus lihtne ja mõnus, siis tegin. Ja oligi.

Eile tegin mitu plaaditäit kaneelirulle ja andsin Margusele tööle kaasa, et töökaaslastele puhkusele minekuga seoses pakkuda saaks. Heh, need olid kohe hommikul otsa saanud ja hiljem tööle tulnud võisid arvatavasti vaid jutte neist kuulda. Ju siis olid maitsvad.
Kuna ise nagu ei saanud, teen homme veel ja siis ehk tuleb mõni külalinegi, kellega vahelduseks lobiseda. Pean siis vast oma lõngahunnikud laualt eemaldama.
Tegelt tahaks sauna. Saun küll on ja saaks teha a kes viitsib peale seda linna tagasi sõita a maale jääda pole nagu kh erilist mõtet.

Kaelaehe

Täna hommikul toimus lasteaias pidulik hommikupoolik. Tähistati meie vabariigi sünnipäeva. Lapsed esinesid luuletuste ja lauludega.
Otsisime selle tarbeks eile veidi pidulikumad riided välja. Kui Sandra juba magas, ei andnud mul hing rahu, tahtsin seda tumedat kleiti millegiga särtsakamaks muuta.
Mõeldud- tehtud. Heegeldasin sinise lille ja meisterdasin kaelakee. Lihtne ja ilus sai. Kleidile andis palju juurde ja see oli ka esimene asi, mida õpetaja hommikul kohe Sandra juures märkas. Teistele oli ka meeldinud. Mina ka rahul ja peaks veel selliseid tegema. Lihtne aksessuaar.

Vaheldust

Reedel läksin kontorist juba poolest päevast ära. Oli vaja ka väljaspool kontorit veidi asju ajada. Kuna hetkel ei ole autot piinanud(vahemaad mul siin lühikesed ja pole vajadust olnud) saingi linna peale jalutama. Vahelduseks ikka täitsa mõnus. Kuna sel õhtul puudus ka vajadus lasteaeda minekuks, jalutasin niisama vanalinnas, tegin tiiru Kaubamajas ja siis alles suundusin koju. Ahjaa, ei saanud ma mööda ka lõngapoest. Olen endale seadnud piiri, et puuvillaseid lõngu ei tohi ma osta rohkem kui suurde karpi mahub. No see karp on ikka päris täis aga kohates vahvaid uusi kirjuid lõngasid, ega ma saanud neid siis ometi sinna poodi jätta. Kaasa nad minuga tulid ja karpi ma nad ka ära mahutasin. Keegi ei ole ju öelnud, et karbi kaas peab kinni mahtuma...
Laupäeva hommikul tegin kodus kiirkoristuse ja siis siva riidesse. Sõitsime trammiga kesklinna ja läksime Vabaduse platsile jääskulptuure vaatama. Edasi sealt Toompeale. Vaatasime Sandraga torne, kirikuid, jalutasime mööda kitsaid tänavaid ning imetlesime lumist vaadet vanalinna katustele ja merele. Siis tegi Sandra(jah, Sandra)ettepaneku minna pannkooke sööma, et vanalinnas pidi selline koht olema. Oleme temaga vist paar korda Kompressoris käinud ja talle see hästi meelde jäänud. Toompeal laps kurtis, et kõht nüüd nii tühi, et KOHE on vaja ja puhkes nutma. Seletasin siis talle, et ega see nutt nüüd aita, pannkoogid meie juurde ei tule, vaid meie peame ikka sinna ise kohale minema. Saigi käidud ja kõht täis söödud. Seejärel jalutasime läbi vanalinna Solarisse, tegime tiiru toidupoes ja siis bussiga koju. Koju jõudes olime väsinud, ent õnnelikud. Meeldis see käik mõlemale.
Täna oli taas imeilus ilm. Kuna elan nüüd väga-väga pargi serval, läksime Pae parki jalutama. Sandra sai mänguväljakul hullata ja ronida ning tegelikult u pool sellest 1,9km rajast läbis ta samuti ronides. Nimelt oli tee pargis traktoriga nüüd lõpuks lahti lükatud ja äärtes vägevad lumekuhjad. Küll oli mõnus seal konarluste otsas ronida. Kodu lähedal pani laps jooksu. Kaduski ja siis tuli tagasi koos kelguga. Nimelt käis tema siis üksi toas kui mina maja taga mäe juures ootasin. Iss meil tsipa tõbine ja arvas, et ta õue täna ei kipu. Sandra lasi õuest uksekella ja saigi tuppa kelgu järele. Väike kelgutamine ja siis tuppa. Pärast lõunasööki tegeles igaüks oma asjadega- kes heegeldas, kes luges raamatut ja kes kuulas CD plaadilt mälumängu küsimusi. Selle viimase asjaga tegeles Sandra. Enne õueminekut oli ka tal see plaat kuulamisel, ütles,et ei saa veel õue tulla. Minu seletuse peale, et seda saab ju pärast edasi või uuesti kuulata, ta nõustus kiiremalt tulema. Olen tähele pannud, et talle meeldivad sellised asjad, mille üle peab mõtlema ja ka nt teaduslikku laadi raamatud maailma loomadest jne. Reedel oligi tal üks selline suurem loomade raamat lasteaias kaasas ja nagu järellained on minu kõrvu infot toonud, see lõi laineid ja meeldis teistelegi.
Mina aga jätkan ''oma rada''. Paar mütsi valmis saanud, paar tellimust ootamas. Lausa järjekord tekkinud ja see ju igati meeldiv, et su käsitöö ka mõnele teisele meeldib. See innustab ja külmadel talveõhtutel on nii mõnus õhtul pärast päevatoimetusi end mugavalt diivanile kerra sättida ja mõnusa padjakuhja najal heegeldada.

Sõbralikult enda ja teistega

Päevad jõuavad minu jaoks liiga kiirelt õhtusse.
Õhtuti olen nüüd ikka vaikselt lisaks argitoimetustele ka heegeldanud. Võin nüüd uhkelt teatada, et kingsepp ei jäänudki kingadeta.
Etapp 1- kerge ja tagasihoidlik puuvillane müts(vähe kallim ja veniv puuvillane lõng):


Etapp 2 ehk aksessuaaride lisamine lillede näol:

Etapp 3, ehk I-le täpp peale. Sandra tegi märkuse, et need mustad lilled mustal mütsil ei paista ju välja. Kuna ma aga värvilisi lillekesi ei soovinud, sättisin pärlid lillede südamikeks.


Igati vahva tulemus sai ja ise väga rahul. Müts ka järele katsetatud, igati mugav, sõbralik ja isegi soe sai see sõbrakuu müts. Kuidagi huvitav puuvillane lõng- vaid kiitvaid omadusi võin loetleda.

Kui haiguslehelt pääsesime, põrutasin aiandisse kevadet hinge kahmima. Killukese tõin ja leidsin just selle, mida Viki soovitas ja mida tahtsin.
Mini- iiris :

Nüüdseks õitsenud...

Sõbrapäeval igatahes veel rõõmustas meid see ilu.
Sõbrapäeva eelsel nädalavahetusel valmistusime Sandraga koos tema sõpru üllatama.
Ostsin natuke komme sõpradele viimiseks, tegin mõned väikesed kingitused ja koos meisterdasime kaarte.

Lasteaias oli tore. Lisaks kommidele oli üks ema küpsetanud suure plaaditäie kringlit.
Lapsed jagasid kaarte ja õhtukski veel jagus neil elevust.
Kodus oli ootamas südamlik toorjuustu-kohupiima kook :



Igatahes oli selline vaikne ja sõbralik päev.

Kübarad

Mütsihaigus

Minu heegeldamise soolikas on tagasi tulnud ja vahepeal olen ikka päris mitu mütsi valmis teinud. Proovisin vahepeal ka miskit muud teha, ent mütside heegeldamine on mulle hingele toitev ja otsustasin selle maaniaga jätkata.
Mõned pildid:

Jaanuar 2011

Selle aasta esimene kuu on veerenud kui lumepall.
Aasta algas ja tempo muudkui tõusis. Ei olnud seda aastaalguse loodetud vaikust ja rahu. No mitte ei olnud. Käsitööst olen enamjaolt suutnud ja jõudnud vaid mõelda. Olen üritanud enda jaoks leida, mida siis sel aastal võiks nagu mõnuga teha. Ja ikka ja jälle jõudsin ma tagasi oma mütsiteema juurde. Tundub,et ''lõpmatu haigus''.
Pildid ei ole just väga head, tehtud õhtuhämaruses.



Selline karamelline, vahukooreplurtsudega.

Minu käsitööd on taaskord piiranud suur töökoormus. Et vähegi igapäevaellu vaheldust tuua, sai ära käidud teispool vett Helsingis sealset eluolu kaemas. Ja nädalapärast sõitsin Sandra ja tuttavatega koos Rootsi reisile. Lapse tervis vedas alt ja jäi juba sinnasõites viirusesse. Aga üldjoontes oli ta väga tubli ja jäime mõlemad reisiga väga rahule.





Jõudsime tagasi koju ja siis jäin ka mina haigeks sellesse koledasse viirusesse, mis Sandra rühma lasteaias pea tühjaks lõi. Polegi ammu ikka nii korralikult haige olnud. Suurest palavikust saime jagu, nüüd likvideerime viirusjärgset nohu ja köha ja üritame neid organismist väljutada.
Et siis sedasi me elame.

HEAD UUT AASTAT!

Soovin kõigile head uut aastat!
Sisaldagu see aasta vaid head- et oleks, mida aasta lõpus soojade sõnadega meenutada.
Ja muide, tegin avastuse- see aastanumber on nagu ühtlasi ka minu sünnipäeva kuupäev ja kohe terve aasta läbi :P Mul nimelt sünnipäev 20.11 (võtame punkti ära ja ongi aasta number). Et sel aastal siis tuleb sünnipäeva tähistada suht maagilisel kuupäeval ehk 20.11.2011.

Jõulutegemised

Minu osad jõulutegemised said alguse juba eelmisel nädalavahetusel. Siis sai Sandra ja isaga koos käidud maal. Kaevusime väravast sisse(lund ju palju,palju). Kaevasime tee majani ja siis kuurini. Sealt sain sae ja metsa all ronisin redeliga kuuse otsa. Mul metsa all üks lai kuusk, millel oleme ikka latvu piiranud. Nüüd oli taas üsna kõrgeks kasvanud ja vanaema muudkui ajas suvel,et vaja ladvad(neid oli üsna mitu)maha võtta. Mina aga ei võtnud, sest tahtsin seda enne jõule teha. Nii ma tegingi ja sain 6 latva. Kuna nad olid osaliselt üksteise vastas, siis ei ole nad igalt küljelt okstega, aga nurka sobivad küll. Ikkagi ise kasvatatud,saetud,toodud.
Toppisin need ladvad kõik autosse ja siiani imestan , kuidas küll nad kõik sinna ära mahtusid, lisaks 2 lumelabidat, kelk ja 3 inimest. Suur auto vist...
Esmakordselt nägin meie suure tamme peal parve leevikesi oma silmaga. Vahvad punase kõhualusega pallid olid.
Meie kuusk on peaaegu laeni ja selline armsalt veidi viltu kasvanud.


Kuna lisaks kuuskede saagimisele, sai ka maja katuselt miski tonn-kaks lund alla aetud, olin õhtul omadega ikka päris läbi. Isegi kuuske ei jaksanud ehtida. Aga kuuselõhn oli mõnus.
Järgmisel õhtul hakkas Sandra kuuske ehtima ja ilma minu õpetuseta sai ta sellega suurepäraselt hakkama. Kõige ülemised ehted panin siis mina, kuna ta ei ulatanud.


Ühel õhtul hakkasin jõulukaarte tegema. Tahtsin sellega juba tunduvalt varem tegeleda aga ei leidnud selleks enne aega ja nüüd oli juba kiire. Kuna kaartide joonistamine oli aeganõudev, siis kulus mul selleks ka osa uneajast. Igatahes tulemusega jäin ise igati rahule. No ei olnud aega kauneid kaarte kaubandusest otsida ja need mis poes ette jäid, ei meeldinud nagu.


Kasutatud sai rohelist kartongi, kääre, liimi, glitterit ja vesivärvipliiatseid.
Tehtud hoole ja armastusega. Loodetavasti oli saajatel hea meel.
Eile sai korraks tööl käidud, natuke sealgi jõule peetud ja siis jalutasin lasteaeda. Eile oli lasteaias meie rühmas 5 last ja nad täiega nautisid seda. Sandrale väga meeldis. Tulime siis koju kelguga, panime asjad tuppa ja läksime maja taha kelgutama. Meil hea suur mägi just maja taga.
Kelgutatud, tulime tuppa ja siis nõudis Sandra taignarulli ja jahu, sest tal oli kindel plaan piparkooke tegema hakata. Rääkis seda juba lasteaias ja nii me siis poest piparkoogitaigna kaasa haarasimegi.
Sai tegemisega kenasti hakkama.






Mina sain siis niikaua süüa teha. Hiljem maiustasime piparkookidega.
Igati mõnus päev oli eile.
Täna natuke koristasin ja pesen paar masinatäit pesu. Ei ole saanud sedagi varem teha, kuna suht vähe kodus olnud.
Kui siin kõik enam-vähem, lähme Marguse ema juurde jõuluõhtule. Sandra on igatahes väga veendunud, et kui me ära oleme, toob jõuluvana kuuse alla kingitusi. Räägib seda juba mitu päeva. Seetõttu oli tal kuuske ka vaja- muidu ei saa ju kuuse alla kinke panna. Loogiline. Õnneks on mul kingitused nö juppideks jagatud ja igaüks saab midagi nii ämma juures täna õhtul kui ka siis homme kui koju tagasi tuleme. Kuna meie issi on täna üsna kaua tööl, tuleb alles kella 22 ajal, siis jääme ööseks küla peale.
Nii me siis jõulutame. Häid pühi kõigile veelkord !

Minu uus pruun kaaslane

Ah, et kes see siis on ?
Eile õhtul tekkis vastupandamatu tahtmine kududa. Ju siis vajasin veidi rahu ja vaikust ja lõõgastumist ja seda kudumine minu jaoks tihti ka on. Olin mõni aeg tagasi ostnud ühe imepehme ja imearmsa pruuni lõnga- Katia Danubio Ma olen hakanud väga lugupidavalt suhtuma pruuni värvi, see lausa meeldib mulle ! Kuna lõng oli kallis, ei raatsinud rohkem osta kui ühe väikese kerakese, seda enam, et mul puudus konkreetne mõte sellele lõngale. No ma lihtsalt ei saanud seda endaga kaasa võtmata jätta. Ja ma võin ausalt öelda, et mul on lõnga kodus liiga palju...
Ühesõnaga, tekkis idee ja kohe ka teostus. Ma ei saanud enne magamagi minna kui alustatud asi lõpule sai viidud. Olgu öeldud, et tehtud nö vaba käega ja seetõttu ka harutatud ja uuesti tehtud. Kasutatud sai nii Katia Danubiot kui ka Novita Katrit. See viimane on samuti igati pehme ja mõnus lõng.
Igatahes tulemuseks sai soe ja pehme, mugav müts mulle endale. Käisin sellega täna juba õues ka ja imemõnus on.
''Kingsepp ei jäänudki kingadeta''

Päkad minu kodus

Vahepeal olen ka käsitööd teinud. Kui lumi tuli maha, siis tekkis mul selline mõnus jõulutunne. Nii mõnelgi õhtul sai päkasid heegeldatud. Paras nikerdamine.
Aga sellised vahvad tegelased mul hetkel siin laua peal.

Jälle

Alles see oli kui meil haigus majas oli. Ravisime pikalt ja Sandra sai nüüd veidi taas lasteaiamõnusid ja talvemõnusid nautida.
Reede õhtul tulime kelgutades koju nagu viimastel päevadel ikka. Õhtul äkki ütles laps, et tal on külm ja viskas diivanile pikali. Kraadiklaas näitas 38,3. Nüüdseks, pühapäeva õhtuks, pole seis muutunud. Kraadiklaas näitab ikka u samu numbreid, Sandra ka köhib. Viirus siis jälle murdnud nii meid kui ka vähemalt 1 rühmakaaslase.
Kuna mul on aga tööl just need kibekiireimad ajad, ei saa kuidagi lapsega koju jääda. Näis, kuidas me siis hakkama saame. Homme hommikul üritan enne tööle minekut ka arstile nö pihta saada, sest see köha mulle ei meeldi.
Eile olin sellest pingelisest ja hullumeelsest nädalast nii väsinud, et peale seda kui haige laps ise vabatahtlikult teki alla päeval magama puges, heitsin ka mina pikali ja magasin kohe paar tundi. Täna on jõudu rohkem. Päeval käisin maja ees parklat puhtaks lükkamas. Tuli ju jälle kuhi lund öösel taevast alla ja pidi veelgi tulema. Sandra vaatas kurvalt aknal ja muudkui viipas mulle,et ma tuppa tuleksin. Kahju kohe lapsest.
Toas viisin läbi veidi koristustöid ja siis arvas Sandra, et kuna vanaema teeb kodus endale pannkooke, siis tema tahaks ju ka. Tegin siis lapsele rõõmuks pannkooke ja ta isegi sõi 2 tk. Viimase päeva söömised on ju täiesti olematud...
Vat sellised tegemised meil.

Vahvad jõulu stressipallid- kiiremad saavad

Sai siin vahepeal selliseid vahvaid stressipallikesi tellitud. Kuna läksid nagu soojad saiad, sest nad tõesti toovad inimestele naeratuse näole, siis sai uus ports neid tellitud.
Pallike on kerge, läbimõõt 6,5cm, hind 25kr tk.
Mõnus jõulupakki panna, lastele kinkida või nt kolleegide-sõpradele väike üllatus teha.
Kel huvi, see kribagu oma soov mulle kiirelt meilile girta@artke.ee
Tark ei torma, vaid valmistub varakult. Jagub kiirematele !

Sünnipäevalaps

Minu kallis tütreke sai täna 5-aastaseks. Ja alles see oli kui see pisike õppis kõndima ja tasapisi maailma avastama hakkas.
Hommikul tõusis Sandra vara. Eks kellakeeramine siin ka veidi mängus muidugi. Palus eelmisel õhtul riided valmis panna ja hommikul hiilis vaikselt mu voodi juurde. Palus abi kleidi selga saamisel.
Esimesed kallistused ja siis ruttas neiu multikaid vaatama. Emme-issi siis ka tõusid üles ja lisaks tavapärastele hommikuprotseduuridele kuulusid hommikusse ka sünnipäevaõnnitlused ning kingi üleandmine. Kõige armsamaks osutus pakist välja tulnud Hello Kitty kaisukas. Seda oli Sandra juba ammu soovinud ja pärast mitmekordset nö hoogu võtmist, ma ta viimaselt Soome reisilt ka kaasa tõin.
Tore on vaadata kui lapse silmis särab rõõm.
Käisid meil ka mõned külalised, kes pisikuid ei peljanud. No vanaemad-vanaisad ikka tahtsid lapsele õnne soovima tulla. Selle üle oli Sandral väga hea meel, üritas siin vägesid juhatada. No ta nädalakese ju ka kodus olnud ja silmnähtavalt veidi igav juba. Homme lähme arstile, eks näis, mis arvatakse.

Mõnus laupäev

Täna hommikul pistsin kotti veidi paberit, hariliku pliiatsi, mõned pintslid ning eile kapist valmis vaadatud lapse t-särgi, millel mõned õrnad plekid peal.
Sandra viisin te ma soovi kohaselt minu vanaemale külla. Ta teatas, et tuleb koju alles homme õhtul. No mis saab mul selle vastu olla, et 1,5 päeva veidi omaette olla. Nii harva kui seda saab.
Ise sõitsin tekstiili maalimise kursusele. Väga vahva oli. Alguses veidi kuulasime targa ja kogenud Viki õpetussõnu ning siis palus ta meil maalima hakata. Istusin veidi, valge särk laual ja ... pelgasin. Kuidagi ebalev tunne, ei ole ju enne t-särke maalinud. Aga kui pintsliga sai esimene kaunis punane joon tõmmatud, sain julgust juurde. Nii hea tunne oli, tõesti. Absoluutselt ei kahetse, et selle käigu ette võtsin ja suurimad tänud julgustuse ja näpunäidete eest Vikile!!!
Tulemus siin:
(Bloggeri palvel kallutame pildi vaatamiseks pead...)


Täna sai veel ära käidud maal. Kuna mu meespool ja mu isa sõitsid sinna juba varahommikul, siis selleks ajaks kui mina jõudsin, oli palju asju juba tehtud. Maa oli märg ja osalise lumekatte all ja seekord seal pikalt ei viibinud. Lehed on riisumata aga täna olid nad liiga märjad ja rasked, et seda teha. Ootan paremaid aegu, eks näis, kas mahuvad need veel selle aasta sisse või jäävad järgmiseks aastaks.
Nüüd vaatasin aga telekast filmi, mis tekitas minus üle tüki aja filmielamuse. Vaatasin ja vahepeal kohe tundsin,et film läheb mu sisse. Filmiks oli ''Finding Forrester'', USA 2000. Peaosades Sean Connery ja Rob Brown. Milline sisu ja millised väljendused, sõnad. Ajendas kohe kirjutama, sest see oli ka üks põhiteemasid seal. Mõnus. Nüüd istun ja mõtlen, et peaks veel tegema seda ja seda, samas tahaks kohe täiesti niisama olla, sest hetkel kodus täiesti üksinda, kohvitass kõrval. Vahel on õnneks nii vähe vaja.

Lahkumised

See nädal olen pidanud võitlema pisarate ja kurbustundega. Teisipäeval tuli justkui ämbritäis vett kaela- nimelt teatas minu esimese lapse esimene õpetaja, et ta lahkub töölt. See kõik toimus peale seda kui meile(st lapsevanematele) oli koosolekul sisse süstitud positiivsust ja lõpuks ometi rahu ja häid õpetajaid, mis toovad kaasa stabiilsuse. Olgu öeldud, et aasta tagasi lahkus lapse teine esimene õpetaja ja see mõjus rusuvalt teisele õpetajale, kuna nende koostöö oli ideaalne nii omavahel kui ka meie kui lapsevanemate silmis. Järgnev aasta oli suht ebastabiilne, sest teine õpetaja oli pievalt oma lapsega haiguslehel ja iga päev kohtas rühmas nö võõrast nägu. See aga salaja mõjub ka lastele ja loomulikult meie allesjäänud heale õpetajale. Septembri alguses õnnestus meie rühmale leida uus ja hea, tugev õpetaja. Kõik olid täis lootust ja saabumas oli ometi kord nö rahu ja siis lendas see kõik taas kildudeks. Oleme (nii lapsed kui ka vanemad) kuidagi kokku kasvanud selle õpetajaga ja paljude jaoks on ta enamat kui lihtsalt lapse õpetaja. Meil selline hea seltskond, ajame vanematega koos nö rühma asju jne. Mul oli ausalt öeldes tunne, nagu mind oleks maha jäetud ja vägisi kipuvad pisarad silma kui selle peale mõtlen... ka praegu. Kuidas siis see veel lastele mõjub... Ohh, raske on ja mis nüüd siis taas saama hakkab. Lapsed juba sellises vanuses, et vajaksid rahu ja stabiilsust ning see omakorda aitaks neil juba ka vajalikke teadmisi omandada, mis edaspidi vajalikud.
Ja nüüd tuli uudis, et meie seast lahkus( ses karmimas tähenduses) noor muusik Julia Botvina, kes ühtlasi oli ka meie lasteaias suht värskelt muusikaõpetajaks. Ma ei osanud kohe paralleele tõmmata, teine lapsevanem ütles. Ja ise veel mõtlesin uudist lugedes, et kuidas ta mulle nii tuttav nagu on. Sandra käest küsisin ja ta ütles,et ta suri ära ju. See lahkuv õpetaja oli neile rääkinud. Palusin ka meie armsal õpetajal ise oma äraminekust Sandrale rääkida, kuna pidasin seda õigeks. Ta oli rääkinud lastele ja peale seda vestlust oli Sandra läinud teiste taha, oli kuidagi eemalolev ja uinus ka otsekoheselt(tavaliselt pidi ikka kaaslastega susserdama jne). Kui aga mina küsisin Sandralt,et mis uudist, siis ütles,et ei midagi. Ju neile jõuab see kohale alles siis kui õpetajat ei ole ja ei tule ja kes teab, mis tagajärjed sel on ja mis reaktsioone esile kutsub. Kui teda septembri alguses 2 nädalat polnud, siis terve 1 nädala jäi Sandra lasteaeda hommikuti südamest nuttes, mida ta ei ole ammu teinud. Ta kusjuures tahab ise nii väga minna lasteaeda kogu aeg ja siis niiviisi kui ma hakkasin ära minema.
Minu süda on igatahes katki rebitud. Teised vanemad läksid ka rühma ja nutsid. Õpetaja muidugi ei osanud sellist reakstsiooni oodata, et lapsevanemad on shokis. Seda me tõesti oleme...

Tempo ja tegemised

Minu käsitöölised tegevused on ikka õige harvaks jäänud. Mina ei tea , aga reaalses elus tempo aina tõuseb. Tahaks maha istuda ja puhata ja mängida a no kus sa sellega.
Kodus teen jooksvalt ikka korrastust, et ruumi saada, väikseid ümberkorraldusi. Otsisin siin vahepeal meie kaubandusest endale kummutit. Teadsin täpselt, millist tahan- no ei ole. Lõpuks leidsin just selline ON24-st ja ära ma sealt tellisin. Oleks siis nagu lapsele veidi sünnipäevaks, kuigi tegelikult mul ikka kingid ka talle olemas. See nagu rohkem endale, et tuba oleks korrektsem ja juba suuremale lapsele sobilik. Pipi majast oli neiuke lõpuks nõus loobuma ja maha ma selle müüsin.
Kuna aga olen ju kogu aeg tööl, siis edeneb see asjatamine tasapisi.
Eelmisel nädalavahetusel võtsin plaani maal ära käia. Mõeldud, tehtud. Riisusin veidi lehti ja vaatasin,et seda ma siin tegema jäängi. Võtsin muruniiduki ning lasin kõik üle, muru oli jälle parajalt kasvanud. Sai kohe kõik kenamaks ja korda. Nüüd seal muidugi jälle suur kiht lehti peal niikuinii. Kuna isa oli ka maal ja tegi peale tööd sauna, siis sain minagi varbad ja ennast peale tööd sooja pista, mõnus oli. Sandra jooksis ka ringi ja tegutses ning nautis maal olemist ja mõnusat ilma.
Õhtul tuli mul muidugi meelde, et me peame esmaspäevaks lasteaeda mereteemalise kompositsiooni viima. Pühap hommikul panime soojalt riidesse ning jalutasime tuulise mere äärde. Korjasime igast looduslikku nodi ja kodus siis asusime tegutsema.
Sandra nõudis laevukese tegemist. Valmis esimene töö, mis sai nimeks ''Vana karile sõitnud purjekas''. Ja tal oli kindel nõudmine- puri peab olema punane.

(häh, blogger keerab jälle seda pilti niiviisi).

Kuna hoog oli sees, siis tegi Sandra veel teise ja kolmandagi lihtsama seade.
''Meritähtede kodu''-

Pakkisime nad siis kasti ja tormisel esmaspäeva hommikul toimetasime lasteaeda.
Vahepeal sai siiski ka 1 müts valmis tehtud:


Ja siis tegin ma eile enda jaoks paar tunnikest. Nimelt registreerisin Fimo kursusele. Väga mõnus tegemine oli. Valmisid sellised ehted:
Ääretult vahvad, peaks seda teemat nö edasi arendama aga kust võetakse see aeg???
Järgmise nädala laupäeval igatahes on plaanis veel väike paartund endale. Siis lähen Viki tekstiili maalimise kursusele.
Kel huvi, tulge ka !
TEKSTIILI MAALIMISE KURSUS

Rootsi Wärk

Vaatan siit ja vaatan sealt, no ei näe mina selles muud kui Rootsit. Sattus kuidagi selline värvikombinatsioon mütsile. See müts tahaks veel midagi... Mõtlen siis edasi.

Suvi lõpeb

Hmm, mis ma oskan öelda- suvi taas läinud lennutiivul ja mul on kohe täitsa kahju. Külm on ka, mulle sobiks ikka kraadid üle 20. Igatahes vabandan, et pole blogisse sissekandeid teinud, lihtsalt nii palju on muud kogu aeg teha. Aga küll ma kord võtan end kätte ja lisan siia veidi infot meie tehtud toimetuste kohta.