Ja lapsed klappisid omavahel ideaalselt,justkui vanad sõbrad oleksid.Sandra näitas ja tõi poisile oma mänguasju,andis talle hommikuhelbeid lausa suhu ja lennujaamas pakkus Enricole tema lutipudelit.Kahju,et see kohtumine vaid paaritunniseks jäi.Viisin nad lennujaama ära ja nüüd on selline naljakas tunne.Polekski tahtnud neid minema lasta.Just laste pärast.Tõi lausa pisara silma kui neid omavahel suhtlemas ja mängimas vaatasin.Sellist armsat läbisaamist pole veel kellegi teisega enne olnud.
Kiita sain ka,et ise tubli ja laps nii tragi ja asjalik ja toimekas.Sille(Enrico ema)ütles,et nii ilus käsitöö,et peaksin seda müüma hakkama.Eks isegi olen seda mõtet vahel mõlgutanud,ent kas ma jõuaksin neid asju nii palju teha,et teistelegi jaguks?...
Nüüd aga laps tuttu pandud,endal kõht täis ja võin ka voodile pikali visata,et seal mõnusalt külili asendis uut Kodukirja sirvida või siis oma uue projekti tarvis motiivikesi heegeldada.Paar tundi on aega,siis lippan maja koosolekule koos mehega.Tema korteriomanik,mina lihtsalt uudishimulik.Nagu öeldakse-uudishimu pole ju patt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar