Kas teil ka? (pikk mõtisklus)

Kas teil ka on tunne,et aasta lõpp on tegelikult kurb? Ma ei tea aga kui ma hakkan sellele mõtlema,siis nukrusenoot on minu hinges ja mõtetes täiesti olemas. Samas mõtlen,et mida ma veel kiirelt jõuaksin sellel aastal ära teha...ehk kolmele mütsile lisaks veel kasvõi ühe! Natuke paha olemise teeb ka see,et Sandra ärkas täna hommikul ja kurk oli tal suts ebameeldiv. Tahtsin ta tööle kaasa võtta aga ta palus nii ilusasti,et ta saaks lasteaeda mängima minna. Viisin siis hommikuks ja käisin kiirelt 2 tunnikest töiseid asju tegemas.Küll on hea kui niiviisi saab tööl käia. Ma saan hingata!
Lasteaeda järele minnes teatati mulle,et Sandra kukkus õues kiigelt peaga vastu maad. Silmad olid tal märjad,eks sai ikka päris kõvasti haiget. Õpetaja palus mul teda hoolikalt jälgida ja ruttu lastehaiglasse pöörduda kui midagi ilmneb. Huh,hoian hinge kinni... ei taha jälle eesti meditsiiniga võitlema minna.Paljudes peredes on sellise niiske ja tatise ilma tulemusena lapsed tõbised ja tundub,et lõppu ei näi tulevat.Ohh,ohkama paneb selline asi.Kõik tahaksid olla õnnelikud ja teha igapäevaseid toimetusi,mis tegelikult on vägagi mõnusad kui sul kodus kõik hästi ja pere terve ja rõõmus. Rutiin tapab aga ka selles on omad võlud. Vähemalt on hing kergem kui siis kui mingi kodune mure vaevamas. Jutt kipub väga tõsiseks ja asjalikuks kätte ära minema aga on eks see aasta lõpp ole juba kord selline mõtiskluste ja kokkuvõtete tegemise aeg. Kas ma ka peaksin seda tegema?
Mu endised naabrid Rakverest( mul oli aastaid tagasi seal maja)kirjutasid mu kirjale vastuseks nii vahvasti nende tegudest aasta top 10. Kopeerin ideed ja panen ka oma TOP10 tegu/mõtet kirja.
1. Esikohale tõstan muidugi oma armsa Sandra ja temaga olemise. Alles eile enne magamajäämist vahtisin voodis lakke ja mõtisklesin tema saamise ja sünni üle. Ta oli väga oodatud ja olen väga õnnelik,et mul selline armas tüdruk olemas on. Ta oskab küll emme elu vägagi närviliseks teha ja mind üles kruttida oma jonnide ja iseloomu näitamistega aga kui meil mõlemas on selline HEA PÄEV,siis tuleb ta võtab mu kaela ümbert kinni,musitab ja kallistab ja ütleb,et emme,ma armastan sind ja sa oled mulle kallis. Küll seda on hea kuulda.Viimasel ajal on selline käitumine eriti tihedaks muutunud. Meie Margusega kodus nii kunagi ei räägi(pole meil veres),ma ei tea,kust laps seda ütlemist on õppinud. Oleks ju muidugi tore kui me nii räägiksime aga kuidagi harjumatu. Minu jaoks kõlab I love You ütlemine kuidagi nii loomulikult,eesti keeles sama ütlemine aga harjumatu.A meibi ma olen ise imelik...
2. Nautisin oma viimast vaba aastat,samas kogu aeg mõtlesin sellele,et mis mu elust saab ja see kummitas mind pea iga päev. Kui üks hea asi hakkab otsa saama,siis alles saad aru kui hea on ikka oma aja ja tegemiste peremees olla. Titemammad küll sõltuvad lapsest/lastest aga vahel ikka leidub võimalus oma asju ja tegemisi sättida. Lihtsalt tuleb moment tabada ja see õigesti ära kasutada. Ega alati ei pea vabal momendil koristama või süüa tegema. Vahel on lapse magamise ajal hea hoopis ise puhata,kuuma vanni võtta,värsket ajakirja lapata tassikese kohvi kõrvale või hoopis magava lapsega( kui ta veel vankris magab) mere ääres jalutada ja omi mõtteid mõelda ning loodust nautida. Ma tegin tihti nii,isegi talvel,et panin lapse ja vankri autosse,sõitsin mere äärde ja siis jalutasin. Isegi lumiste talveilmadega sai seda tehtud. Selliste hetkede targasti ära kasutamine annab jõudu.Suvel istusin hommikul suvemaja terrassil,jõin hommikukohvi,kuulasin linnulaulu ja tundsin,et olen õnnelik.Selline tunne toidab.Kirjutasin oma terrassist ja oma õnnest ka ajakirja pisikese mõttelõigu ning see nägi ka trükivalgust.Trükivalgust nägi ka Sandra pilt,mis ilmus sügisel Eesti Päevalehes. Fotograaf tabas ta Kadriorus põõsa alt valgusvihtu imetlemas.Tol õhtul oli vist pool linna tulnud Kadriorgu küünlaid ja tulesid vaatama ja jalutama.Hea on sedasi vahel perega jalutada.
3. Mulle annab jõudu ka see kui ma saan õhtuti diivanile end nö kerra tõmmata(jalad enda all istudes)ja lihtsalt heegeldada või kududa.
Kuidagi väga mõnusaks on minu jaoks saanud suvemütside heegeldamine.Mine või ravile aga olen täiega nakatunud. Eile õhtul juba mõtlesin,et pean lõngapoodi taas ründama. Samas,mul ju on materjali aga tahaks veel ja veel. Ma ei tea,kellele ma neid mütse teen aga ma lihtsalt pean neid tegema. Peaks ehk kuhugi müügile pakkuma neid või proovin taas ise omal käel hea sõbra interneti abiga neile uued omanikud leida... Tänu sellele haigusele kannatavad mu soojemad lõngad ja vardad jm,sest sellesse talve planeeritud sallid,sokid ju veel täitsa kudumata. Aga 2008 aasta suve ja sügise toodang on üle 40 mütsi. Alles pole ühtegi kui neid mitte arvestada,mis meie pere endale sai.
4. Jaanipäeva aegu veetsime u 5 päeva(täpselt ei mäleta) Tallinna kesklinnas ehk Aegna saarel. Oleme selle saare vanad kalad. Aastaid tagasi sai seal tihemini käidud aga nüüd lapsega pole minemine enam nii kerge,kuna temaga minnes tuleb mitu korda rohkem asju kaasa võtta(kui endale piisab 2 paarist pükstest,sokkidest,pluusist,siis talle ikka kuhjaga).Seetõttu oleme viimastel aastatel vaid korra u nädalaks sinna maabunud. Minnes valdab alati hinge väike ärevus aga seal tekkib selline mõnus rahu. Ümberringi mets ja meri kohiseb,sipelgad toimetavad metsas....prr,sääsed ka.Päevased ja õhtused jalutuskäigud mere äärde,varbaga merevee katsumine,merel seilavad laevad,kivikeste korjamine jnejne-võrratu. Hea kui inimesel on vahel võimalus seda kõike nautida.
5. Erilist närvikõdi tekitasid ka laadad,kus ma sellel sügisel esmakordselt osalesin. Tänu kirjastuse "Päike ja Pilv" lasteraamatutele,mille müügiga ma nii hobi korras ja toetuseks eesti lastekirjanduse ellujäämisele,tegelenud olen. Jälle omamoodi kogemus ja vahvate inimestega suhtlemine. Kõige muljetjätvam oli muidugi Palamuse suur laat ja väljanäitus. Terve Palamuse oli paksult laata täis,tegin kiirelt jooksujalu pisikese ringi laadalaudade vahel. Päevale andsid värvi muidugi varajane tõusmine ja kohalesõit mööda Eestimaa maanteid(mulle teatavasti meeldib autoga sõita,väga-väga). Elus esmakordselt õnnestus näha kährikkoera.Üle tüki aja sai hommikuses karges õhus auto kõrval maanteepervel jalga sirutatud ja päeva tulemist nähtud.
6. Mul on ülihea meel,et mul on olemas maamaja ja saun. Küll on hea suvel oma isiklikul murul ringi tippida,tuju tulles peenraid rohida ja puid lõhkuda.Kusjuures mulle meeldib ka see viimane tegevus. Ja kui töö tehtud,siis istuda kuuma leiliruumi ning väikesest aknast vaadata oma isiklikku aeda ja nautida head sauna. Tahaks seda tihemini teha aga alati pead lapsega arvestama ja ei saa kogu aeg. Sandra tuli ka ikka sauna aga ega tal pole püsivust niikaua seal olla kui mina tahaks.
7. Äramärkimist väärivad mu lähedased,kes on mind sellel aastal abistanud ja mulle toeks olnud. Eelkõige sellega,et nad on vajadusel minu kullatüki järel vaadanud kui mul on tulnud töiseid tegemisi teha. Minu kõige suurema tänu ja austuse on ära teeninud minu vanaema ja Marguse ema. Nad on mulle mõlemad ema eest olnud ja oma abikäsi ulatanud. Olen tõeliselt tänulik,sest nad on mulle mõlemad kuldaväärt pereliikmed. Tahaks neile pisikesed tänukingitused teha. Mõtlen selle peale.
8. Mõtlesin,mis ma mõtlesin aga keerasin uue lehekülje ja vahetasin töökohta.Loobusin täistööajast ja täisrahast,et saaksin rohkem pühenduda oma perele ja oma väikesele lapsele,kes polegi enam nii väikene. Juba teist aastat lasteaialaps.
Hmm,hakka või oma blogi lugema,et mis siis veel sellel aastal juhtunud on,vat ei tulegi meelde. Selline lühike,vaikne aasta on olnud. Jätangi siinkohal oma TOP10 pooleli. Mõtlen ja kui midagi meenub,siis jätkan. Samas kui ei meenu,siis see on ilmselge märk sellest,et aasta 2008 jäi minu jaoks silmnähtavalt lühikeseks.
Ilusat aasta lõppu! Võtke aega visata pilk lõppevasse aastasse ja meenutada häid asju. Need pisikesed meenutused on kuldaväärt!