Jalutuskäik ja lõunasöök vanalinnas

Eile õhtul oli mu pea kõiksugu häid mõtteid täis ja üks nende seas oli ka see,et me pole perega ammu kuskil väljas söömas käinud.Mainisin seda Margusele ja ka tema arvas,et see on hea mõte.Täna hommikul panime riidesse ja jalutasime trammi peale.Trammiga sõitsime Balti Jaama ja sealt jalutasime vanalinna.Sandral on muidugi raskusi arusaamisega,et linnas ei saa igale poole joosta ja kogu aeg hüpata ja karata.Mis teha kui laps on juba tükimat aega maa-ja metsaelu nautida saanud.Läksime vanasse heasse tuttavasse kohta nimega ´´Kompressor``.Ma ei teagi,mis tänaval see täpsemalt asub,no tegelt tean küll aga kas see oli Rataskaevu nime kandev tänav või mõni muu...mis vahet seal on.Põhiline on see,et selles kohas pakutakse imehäid pannkooke.Nagu vanasti(justkui saja aastane räägiks...)tellisime peekoni ja suitsujuustu täidisega pannkoogid.Kuna rahvast oli vähe,siis saime toidu ruttu lauale.Õnneks,sest ega lapsel pole püsivust ju seal niiviisi istuda ja oodata.Maitses igatahes hea ja mõnus oli üle pika aja niiviisi mehega väljas süüa.Ma oleks seal veelgi istunud aga neiu kippus minema. Jõudnud õue,võtsime suuna Toompeale.Pikast jalast marssisime ülesse ja mööda Toompea tänavaid jalutasime vaateplatvormile.Mida me siis nägime? Loomulikult Aegna saart.See oli põhiline,mida neiu veidi vaatas.Siis oli kiire jälle minekut teha.Läksime pikkadest treppidest alla ja jalutasime taas trammi peale.Trammis istus Sandra üsna vaikselt,sest uni hakkas end ilmutama.Lõpuks jõudsime koju tagasi ja nüüd ta magabki.
Õhtul peaks salatit tegema ja asju kotti korjama,sest homme vist sõidame taas maale.Täna lihtsalt kuidagi ei tahtnud minna.Tahtsin mehe ja lapse seltsis mõnusasti olla lihtsalt.Ja heegeldada tahan ka! Teadmiseks-haigus on veidi järele andnud aga päris ära kadunud ta pole(lõnga mul jagub).