teisipäev, 10. märts 2009

Elamised

Päevad lähevad linnulennul. Eelmise nädala lõpp möödus tähistades. Käisime laupäeval sünnipäeval.Pühapäeva veetsime minu armsa tegusa ämma kodus naistepäeva pidades. Pühapäeval tundus Sandra kõigile kuidagi liiga rahulik ja tsipa imelik. Õhtul sain siis põhjuse teada. Tundub,et kõhugripi moodi asi jõudis ka temani.Sandra pole enne kunagi oksendanud ja see ehmatas ta ikka päris ära. Eks ma ise olin ka pabinas..pole ju enne olnud sellist asja, et isegi vesi ei püsi sees ja öö jooksul miski 10 korda oksendab+ niisama üritused. Õnneks sai ta minust ilusasti aru, et nutmine ei tee midagi paremaks, vaid hoopis kallistamine aitab. Alguses oli meie toas, siis aga soovis oma tuppa oma voodisse minna. Suur kauss voodi äärde ja mina kausi kõrvale põrandale pikutama ja nii me siis võimlesime terve öö. Niikui sai silma kinni, tuli uuesti kausi servale kummarduda. Hommikul võtsin jõu kokku ja läksin magamata tööle. Olin kella 14ni ja sain päris palju asju aetud. Magamatus tegi aga oma töö, õhtupoole ajas ikka megalt haigutama. Sandra ise sai kodus puhata. Hommikul oli tal muidugi kõht nii tühi, et nõudis süüa ja ega keelamist eriti tähele pannud. Mingi aja pärast oligi taas vannituppa vaja tõtata. Siis magas ühe pikema une ja seejärel juba tantsis ja trampis ringi. Õhtul suigatas veelkord teleka ees. Täna oli juba täitsa ok ja käis issiga õues värsket õhku hingamas. Nüüd on meil aga teine tõbine majas, kel sees keerab jne. Andis asja issile üle. Homme kosub issi kodus ja Sandra vanaema juures ning emme saab tööl olla. Nii me eluke veereb. Tasapisi.
Nädalavahetusel enne hullu ööd jõudsin natuke käsitöödki teha. Valmis on komplekt "rahvuslik isale ja lapsele". Pilt on fotokas ja momendil ei hakka seda sealt välja tirima. Naistepäeval valmis veel üks mütsike, mis sobiks kenasti mõnele armsale neiukesele. Nime osas pean veel pead murdma. Seda mütsi pole jõudnud fotokale veel ette jätta aga küll ma jõuan. Igatahes värvikombinatsioon tundub mulle kuidagi mõnusalt soe ja roosane. Sandra pani pähe, siis tekkis kohe mõte, et jätaks talle... Samas tal neid nagu on.
Vahepeal paar päeva oli mul küll juba täitsa kevade tunne. Õhus OLI kevadet ja tegelikult nii kahju, et lumi jälle maha sadas. Ma juba nii lootsin. Jube on see pläga, mis kõik kohad märjaks teeb.

1 kommentaar:

Jaana ütles ...

Tore, et tõbi kiirelt möödus.