Mõnus

Kõigepealt riputan üles asjad, mis viimasel ajal valmis olen saanud. Esimesena komplekt, mis kannab nimetust "Isale ja lapsele". Mõni aeg tagasi sai äiapapale tehtud sini-must-valge müts. Kuna müts sai endale uue omaniku kohe kui niidiotsad peidetud, siis pidin ju ometi uue tegema. No läks topelt ja valmis sai siis selline komplekt, et issi ja laps saavad ühtemoodi "märgistatud" olla. Tegelikult miks ka mitte emme ja laps. Komplekt vaba st kel soovi, võib endale osta.
Mütsid kannavad järjekorranumrit 55 ja 56.

Naistepäeval külas olles aga tegin kribinal.krabinal valmis ühe triibiku. Sandrale see väga meeldib. Ta peab ju peaaegu kõik mütsid ära proovima. Mul tundub, et ta jätaks meeleldi selle endale aga esialgu me veel mõtleme selle üle ja eks ma saan ju kiirelt uue teha kui vajadus tekib. Seega ka see on saadaval. Sobib kenasti lapsele, kel peaümbermõõt 48-50cm.
Järjekorras 57.müts.

Nüüd muud juttu. Eile olin alatemperatuurine, st taastusin haigusest. Tööd tegin kodukontoris ja kohe terve päeva. Täna võtsin lapse käekõrvale ja astusime koos trammipeatuse poole. Trammis kohtasime puhtjuhuslikult Sandra vanaema, st mu ämma, kes sõitis samuti linna poole. Meie väljusime Viru peatuses ning suundusime vanalinna. Meil oli ikka kindel eesmärk ka. Käisime kell 12 Kirjanike majas alanud Mudilashommikul. Täna lugesid lastele jutte Jan Põldroos ja Liina Tennossaar. Lapsed said joonistada, kuulata, liigutada ja laulda nagu ikka. Sandra muidugi natuke pelgas, puges mulle mitu korda sülle. Vahepeal käis aga hoopiski joonistamas. Peale ürituse lõppu küsis laps kenasti WCsse ja siis arvas, et nüüd võiks minna hamburgerit sööma. Jalutasimegi siis läbi linna tagasi Viru poole. Kuna mulle endale meeldib rohkem Hesburger, siis läksime sinna. Õigel ajal läksime. Järjekorda polnud. Kui me aga sõime, tekkis leti taha meeletu järjekord. Sandra valis endale lasteeine juurde puzzle ning läks ja valis meile laua. Ise võttis kenasti riidestki lahti ja ootas, kuni ma asjadega saabusin. Sõi isuga. Ju siis oli kõht ikka päris tühi. Maitses hea. Siis jalutasime bussi peale ja peagi olime taas kodumaja lähedal. Mõnus on vahel niiviisi ilma kella vaatamata ringi jalutada ja lihtsalt olla.
Nüüd oleme kah niisama ja ei olegi plaanis midagi erilist ette võtta. Käsi kipub tööasju tegema ja natuke vast teengi. Aga ainult natukene.
Ohh, tegelt tahaks juba oma uut arvutit proovida. Ja-jah, meil neid praegu mitu kohe. Ostsin endale naistepäevaks uue ja kergema ja parema. Ootab praegu vajalikke programme peale. Tegelt seda inimest, kes juba nädala alguses seda tegema pidi...