Käisin eile hommikul Sandraga verd andmas. Laps tundis juba majja sisenedes, et miskit hakkab toimuma ja küsis,et emme, kas sina lähed teed end terveks? Ise mitu korda ütles,et ta on juba terve, et tal ei ole vaja. Üritasin jutu kõrvale viia ja rääkisin muud aga eks ta aimas. Ma ei hakanud eelnevalt talle rääkima, mis ta ikka terve tee hirmu tunneb. Üleval oli pikk järjekord aga meid võeti vahele, et laps ei peaks ootama. Kutsuti lausa teine laborant. Sandra muidugi näitas iseloomu, üritas kätt ära tõmmata ja kisas a see oli jonnikisa. Ma hoidsin jõuga kätt paigal ja sa katsu siis verd sealt kätte saada kui keegi surub kätt. Lõpuks need mõned tilgad me kätte saime. Kui lapse lahti lasin, läks nägu mossi ja läks ruttu uksest välja ooteruumi. Pisaraid ei old kuskil, need kuivasid hetkega st ei tuld südamest see nutt. Trots oli sees ja ütles,et lähme alla. Seal sain jutule taas temaga pakkudes talle vahvast aparaadist vett juua. Õues juba asi ununes, sest ega tegelikult see polnud ju nii hull. Täna ma muidugi unustasin arstile helistamast. Katsun homme tublim olla. Samuti olin täiesti unustanud, et pean homme päeval vahepeal lasteaias arenguvestlusel käima. Õhtust meeldetuletusmeili lugedes see siis meenus. Ja ma mõtlesin,et saan homme terve päeva rahulikult tööd teha.
Täna, heh tegelikult juba eile vaatasin,et üks autokumm on veidi tühjem. Mõtlesin,et ehk on maastik auto ratta all ebaühtlane, sest vahel jääb sellisele kohale parkides samasugune mulje.
Kui ma siis olin Sandra vanaisa hoole alt üle võtnud, hakkasin kodu poole sõitma. Kodu lähedal mõtlesin,et ma ikka keeran statoili sisse ja vaatan seda asja. Panin vooliku külge ja õige pisut pääses ventiili vahelt veel õhku välja ja kumm oli täitsa tühi. Hetkeks tabas mind pisuke paanika. Laps oli ju autos ja magas sügavalt, et mis ma nüüd siis teen. Pumpasin kummi täis, helistasin kogemata kõigepealt valele isikule ja siis õigele. See viimane oli õnneks tööl, st rehvifirmas, kes asus minust 5min tee kaugusel. Sõitsin sinna ja 5minutiga, ratast alt võtmata parandas ära. Ma nimelt ise Statoilis avastasin,et kruvi on kummi sattunud. Tänapäeval ikka igast vahvaid asju välja mõeldud, paned spets asja sinna auku ja ongi jälle ok ja peab. Seekord läks hästi. Ja eks need kõik mitmesegased asjad ongu mu peakese pisut sassi ajanud.
Homme viin Sandra ämma juurde ja sinna jääb ta 2ks päevaks. St et mul on homme õhtul lapsevaba õhtu. See muidugi möödub kiiremini kui tavaliselt aga hea on vahel ka vaikuses ja rahus kasvõi pisut aega olla.
Ja nüüd peaks magama minema, kiire päev taas homme ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar