Kevadekuulutajad

Nädalake möödas ja päikest ikka pole. Mis kevad see on. Kevade juurde käivad ju ikka ka kevadkuulutajad kõikvõimalikku sorti. Kuldnokad istusid 2 päeva järjest mu akna all põõsal ja laulsid. Töö juures akna all sirgusid silmnähtavalt esimesed märtsikellukesed.
Ka mina tegin ühe kevade kuulutaja. Sellise rohelise ja vahva- kaitseb sinu last ning teeb meele rõõmsaks. Käib kaasas kevadel, suvel ja sügisel. Välja näeb ta selline:




Peaproov ka tehtud. Siin pildil konni kaks on:


Pühad möödusid meil kenasti. Reedel viibisime mu ämma juures, seal käisime ka täna korra lõunasöögil. Laupäeva hommikul värvisime Sandraga koos mune. Ikka sel vanal heal viisil- munavärvide ja pintsli abil. Mõnus kunst oli. Lapsele meeldis ka. Toksida meeldib mune samuti a vat muna ta ise ei söö. Ei tea mina, kust tal selline arusaam, et muna talle ei maitse, olgu see siis keedetud või praetud. No ega ma sunni ka. Omletti õnneks ikka sööb, teen siis aeg-ajalt seda.
Munad said värvitud, panime riidesse ja siva bussipeatusesse. Buss tuligi kohe. Istusime bussi ja sõitsime pisut. Väljusime kesklinnas. Mõte oli minna lapsele üht korralikku kevadmütsi ostma. Fliismütsid nüüd juba liiga soojad, õhukesed kevad/suvemütsid veel nagu vähe. Stockmannis proovisime nii üht kui teist ja laps valis välja ja emme oli sama meelt, ühe kallima mütsi. Mõtlesin,et ok, olgu siis pisut kallim aga vähemalt selline, mida laps meeleldi kannab ning mille materjal ja istuvus imehea. Kivati puuvillane müts ja puuvillane krae tulid meiega kaasa. Hiljem käisime toidupoest ka läbi ning siis taas bussile. Kuna ma tööpäevadel sõidan vahel piisavalt autoga ringi, siis meeldib mulle nädalavahetusel vahel bussiga liikuda.
Ja ongi pikem nädalavahetus läbi. Ei hakanudki maale minema, kuigi mõte käis läbi. Sai kodus oldud ja pisut lõdvemalt võetud ja hea oli.