Reis lumemuinasjuttu

Laupäeva hommikul kui raaaahulikult hommikukohv joodud, sättisin ennast ja Sandrat riidesse ning sõitsime maale, oma suvekodu kaema. Et kui lähedale me siis saame. Kuna Margus oli tööl, siis tuli meil kahekesi minna. Suur maantee oli puhas ja sõita oli hea. Järgmine tee, mis kulges põldude ja metsade vahelt, juba pisut lumisem ja kui teine auto vastu tuli, ei olnud enam nii hea, et oleks võind 90ga lasta. Ühistu sees olid teed kenasti lahti lükatud ja laiemad kui suvel.



Tee oli lahti peaaegu kuni minu väravani( tee lõppeb, siis tuleb veidi muru ja siis minu värav, st tänava viimane). Sain auto kenasti ümber keeratud ning võtsime autost labidad välja. Värava esise tegin lumest puhtaks ja siis selgus, et lukk on ikka nii jääs, et see küll lahti ei lähe. Mis siis ikka. Tõstsin lapse värava peale ja kukutasin ta teisele poole aeda. Hea pehme kukkumine ja see tegi talle nalja. Pole ju keegi enne niiviisi üle aia visanud. Lund oli palju ja vaatepilt ümberringi imekaunis.


Aias siis kaevasime tee esiukseni. Selline hea kerge lumi oli ja kui ma nüüd ausalt ütlen, siis mulle meeldib lund lükata !

Seejärel teretasime naabrikoeraga, kel oli ülimalt hea meel meid taas näha. Kaevasin tee ka saunani, et laps ei peaks kogu aeg põlvedeni lumes tatsama, kuigi see ei tundunud teda üldse segavat.


Enamust aeda me läbi ei käinud, sest see puutumata lumevaip oli nii ilus. Ei raatsinud seda ära sonkida.



Lükkasin vaid terrassi lumest puhtaks ning terve maja katuse servast ning sauna katuse äärest lund niipalju alla kui ma ülestõstetud lumelabidaga ulatasin ja sain. Oma kümme korda sain selle ''Lumelaviiniga'', õigemini suurte kamakatega vastu vahtimist. Püüdsin küll eest ära põigelda, aga alati ei õnnestunud mul nii kiirelt reageerida. Nägu sai muudkui märjaks ja lumiseks ning Sandrale tegi see palju nalja. Ta toimetas omi asju ja jälgis mind aeg-ajalt kaugemalt. Nüüd oleks ühel päeval veel tarvis minna ja katus ka puhtaks lükata.

Kui need tegemised tehtud saime käisin veidi fotokaga ringi ja jäädvustasin seda kaunist talve. Sandra oli ka lõpuks nõus veidi pildile jääma.




Nagu lapse näost näha, jäime mõlemad käiguga väga rahule. Eelmisel nädalal kui Sandra nädalavahetusel nohuse ninaga oli sunnitud aknast talve nautima , ütles ta, et me pole nii kaua Kiisal käinud, et peaksime minema. Loodan, et see käik nüüd kompenseeris ka eelmise nädalavahetuse. Oli mõnus ja ilus olla muinasjutus, talvemuinasjutus.


Pühapäeval aga pühendasin terve päeva kodustele toimetustele. Lubasin paar päeva tagasi Sandrale, et nädalavahetusel tõstame ta toas asjad teise kohta. Seda me ka tegime ja tuba nüüd taas uus ja huvitav. Voodi läks teise seina ja seoses sellega ka kõik muu, mis kergemalt liigutatav.
Enne:



Pärast:


Mulle meeldib kui kõik on korras ja vahel suudab Sandra seda korda ka hoida, kuigi tuleb tihti meelde tuletada, et asju põrandale ei loobita ja igal asjal on oma koht. Aga tundub, et uus toa olek lapsele meeldib. Eriti hea, et raamatud nüüd ju kohe voodi kõrval, ulatad vaid käe ja võtad. Enne pidi ta püsti tõusma, et neid seinalt riiulist võtta.
Alustasin ka riiete sorteerimist kui juba korrastamiseks läks. Kuna meil aga kadus pühapäeva õhtul kell 21 elekter( kogu tänavas vist) ja Eesti energia automaatvastaja lubas elektri taastumist orienteeruvalt kella 23ks, siis korjasin taskulambivalgel laiali olnud asjad kokku. Panime kõigisse tubadesse küünlad põlema ja oli siuke veidi omamoodi õhtu. Küünlavalgel sai pesemas käidud ja magama mindud. Elekter tuli siis muidugi kohe tagasi aga ma ei hakanud enam püsti tõusma ja sain varakult uinuda. Tavaliselt istun ja tegutsen poole ööni nagu nt praegu kui kell näitab 1:16. Arvan,et nüüd siiski aitab. Sai ju lubatud ettekanne tehtud. Tulemas peagi ''Maasikaaeg Girta sulest''.