Ühe tee lõpp

Praeguseks eelmise aasta viimane päev oli poolenesti täis tegemisi. Hommikul võtsin asju rahulikult. Margus arvas, et peaks mu auto täis tankima, sest uuel aastal uued hinnad. Palusin Sandral riidesse panna ja selle peale teatas ta, et tal kõht valutab. Huvitav, et enne ei olnud midagi ja hiljem ka nagu mitte. Tea siis nüüd uskuda, kas laps pisut kaval või tõesti aeg-ajalt veel vaevamas see häda.
Margus läks siis üksi ja mina haarasin lumelabida näppu ja läksin õuele lund lükkama. Iga päev on kaasa toonud miski vähemalt 10-15cm lumekihi. Minuga ühines veel üks naisterahvas me majast ka kui Margus tagasi tuli, siis ka tema.
Aasta viimase päeva hommikul avastas Margus,et mu ostetud uutel talvesaabastel ei lähe ühe saapa lukk lõpuni kinni. Vooder oli lukule liialt lähedalt läbi õmmeldud ja lukukelk ei mahtunud sinna vahele, et saaks lõpuni minna. Mis siis muud kui istusin autosse ja sõitsin läbi lumise linna Järve keskusesse. Ossaa, kus seal oli autosid. Parklas ei olnud üldse tulijatele kohti. Ja mina parkisin lõpuks lihtsalt tee äärde kuuse alla. Läksin siis tagasi Suurtüki kingapoodi. Teist samasugust minu numbriga saapapaari neil ei leidunud ja kui ma siis ütlesin,et soovin siis raha tagasi, kuna sellise raha eest tahaks ikka korralikke saapaid, siis teatati mulle,et raha nad mulle tagasi anda ei saa. No tere tore, see on ju tegelikult nõme- kui neil ei ole mulle korralikku saapapaari vahetusena anda, siis on see ju teine võimalus. Öeldi,et tulge 2. jaanuaril uuesti. Ütlesin ka kohe välja,et ei hakka mina iga päev siia sõitma. Ja kuna ma lõpuks ehk oleks selle raha ka tagasi saanud, siis oleks mul ju ikka saapaid tarvis. Seetõttu proovisin üht ja teist mudelit ning otsustasin, et säästan end sellest mõttetust ajaraiskamisest ning maksin pisut juurde ja sain endale soojad head talvesaapad.
Täna, aastavahetusel sumpasin paksus lumes ja võisin mõnuga tõdeda, et mu otsus oli igati õige- jalad püsisid soojas ja oli väga mugav astuda.
Õhtupoole siis pakkisime kaasa mõned asjad, võtsime Sharlotte tordi ja maasikavahuveini näppu ning läksime ämmale külla. Sai söödud, joodud, telekat vaadatud. Vaatasime parasjagu Henrik Normanni showd kui Sandra näitas välja kui asjalik ja tähelepanelik ja nutikas ta meil on. Normann oli oma järjekordses rollis ja istus just autosse. Sandra teatas,et näe, ta mängib Krista Lensinit Võlast Vabaks. Meil olid kõigil suud lahti. Ju siis teeb Normann neid tegeleasi ikka nii vahvasti järele,et isegi 4 aastane laps leiab sarnasusi. Üldse teab ta juba üsna mitmeid telekas tihemini esinevaid inimesi nimepidi- nt laulja Tanel Padar, laulja Birgit Õigemeel, laulja Ott Lepland(selle tunneb hääle järgi ka raadiost ära), näitleja Sepo Seeman, näitleja Madis Milling(ta meil Vilde tee fänn).
Kui aastanumbrile 10 ette keeras, läksime kõik õue. Vaatasime ilutulestikku ja tegime lumesõda. Sandra polnud ju mitu päeva õues käinud ja seega jagus talle lumerõõmu topeltkogusena. Äkki ütles laps mulle, et hüppame lumme. No , läksime siis! Võtsime käest kinni ja jooksime ning hüppasime karmauhhti lumehange, täies pikkuses ja kõhuli. Nii vahva oli, lumi oli ju pehme ja nalja kui palju. Haiget ei saanud. Teised vaatasid meid rõõmuga. Sandra vanaisa ütles pärast, et tal oli ka selline tunne,et tuleks hüppaks ka niiviisi, sest lumi oli tõesti imepehme aga arvas,et äkki saab viga vms.Ja nii ta siis hüppas mõttes.
Üleval olime vaikselt juttu rääkides ja poole silmaga telekat piiludes kuni hommikuni. Margus tõusis kell 4 üles, et end tööle sättida, siis läksin mina ja Marguse vend ja ema magama.Sandra kustus kella poole kahe ajal, kuigi vaidles mulle ka veel siis vastu,et tema ei ole väsinud ega taha magama.
Nii ta meile siis tuli.
Soovin kõigile ilusat uut aastat !