Neljapäev

Hommikul viisin auto remonti. Kasu polnud sellest midagi. Sain vähemalt targemaks ning taaskord oli mul õigus- et siin ja seal on miskit jama. Ja oligi ning kohe nii jama, et juppe, mis puruks on, ei olnud kuskilt võtta, isegi mitte esindusest. Nii siis pandigi auto sama targalt kokku ja mu auto ongi katkiiiii. Turbotoru on pikuti lõhki ja seetõttu imeb õhku sisse, tossab ja joob kütust palju, palju. See telliti ära ja vist ehk esmaspäeval saabub.

Käiguhoovastik, mis on ka puruks- sellega on keerulisem lugu. See tuleks nüüd leida ja kui ei leia, siis tuleb seegi tellida ning selle hind on juba selline suurem summa aga kuna sõita on vaja, siis isegi sel juhul on see väljaminek vältimatu.

Sandraga käisime ka arstil ära. Vaadati, kuulati mu juttu ja doktor arvas, et kui see ikka pidevalt nohu tekitab, siis tuleb see naks ära teha. Naks tehakse 4.novembril. Laps oli tubli ja aktsepteeris seda arstionu. Ta nii vahvasti ütles lapsele, et tsau Sandra, kuidas läheb. Laps kehitas õlgu selle peale.Kui onu palus suu lahti teha, siis kenasti tegi. Tea, kas mu laps on suureks saanud. Enne nagu pelgas.

Päeval ja õhtupoolikul tegin veidi ka tööd ning kui sellega ühele poole sain, siis hakkasin heategevuslikuks laadaks miskit meisterdama. Lasteaias tuleb nimelt oktoobris laat, kuhu tuleb tuua enda meisterdatud asju- käsitöö, küpsetis või mis iganes. Mina mõtlesin,et annan paar tehtud mütsi nö heategevusse ning täna meisterdasin Sandra valvsa pilgu all lillekesi. Kokku sai neid 50tk. Mõni õhtu teen vast veel. Vahvad igatahes, loodan,et keegi neid heategevuslikul eesmärgil ka ostab.