Kõigepealt tänud, kes eelmise postituse juures omapoolse kommentaari mulle jätsid. Eks pean selle käsile võtma, mis muud ja lootma, et kõik läheb hästi ja peale seda meie nohud vähenevad.
Reedel oli selline päev, et tööd ma nagu ei jõudnudki teha ja juba natukene piilusin ning nägin, et tuleb homme päris paljude asjadega tegeleda. Just lisasin meie ARTKE blogisse pika postituse uutest toodetest, mille kaasautor ma olen ja nagu ikka, uued asjad juba peas pöörlemas.
Täna öösel nägin särke lausa unes, vat nii hingega olen asja juures , et isegi nädalavahetusel on järelikult mu sees sügaval mõtted seal.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Nimelt olime kutsutud mu öe sünnipäevale, mida ta pidas seekord Türil. Kuigi nädalavahetus pidi vihmane tulema, oli laup ja meil siin ka pühapäev täitsa kuiv, kui tänast 20 piiska ei loe. Kuulsin, et Tallinnas olla old tubli vihm täna.
Eile sai söödud, joodud, juttu räägitud ja mängitud ning peagi oligi taas aeg hakata kodu poole liikuma. Küll läks kiirelt pimedaks ja tee peal sai tuuleklaasivedelik otsa, et viimased 20 km olid suht vastikud. Bensiinijaamas sain uue laari pesuvedelikku sisse kallata ja tee jätkus palju selgemana. Ka need märgistamata tundmatud teed, mida tuli läbida ringsõiduna, said otsa ning tee ei läinud enam ainult metsade ja põldude vahelt. Mulle nimelt ei meeldi pimedas metsavahel sõita. Olen paar korda põdraga kohtunud ja metskitsede ja jänestega. Seekord suutis mind ehmatada vaid üle tee jooksev rott. Tegelikult ta natuke hüppas, äkki polnudki rott ? Ja ühed helkivad silmad ühes põõsas jäid ka silma.
Täna toimetasin metsas. Riisusin nii hoolega, et pärast mitmetunnist tööd sai rehast 2 eraldiseisvat tükki- rehavars ja reha ise. Mis teha kui liiga hoogsalt tööd teed. Aga metsaalune sai puhtamaks ja suur hunnik oksi ära põletatud.
Ja kella vaadates olen taas avastanud, et uneaeg jääb nüüd taas häbematult lühikeseks. Läksin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar