Aasta eelviimane päev

Tänase päeva märklaused-
*Hommikul tundsin end kui zombi, kes kõvas kirstus ebamugavalt maganud ja iga natukese aja tagant üleval olnud
*Sai taas lund lükatud
*Sandral olemine parem, tellis issilt, et see tooks talle hamburgerit
*Õhtul kukkus laps teleka ees ära(juhtub harva), ise eelnevalt kinnitades,et ta ei ole väsinud ega taha magama minna
*Akende taga käivad süüa küsivad tihased ja varblased, nii vahvasti sätivad end just nende kõrgemate okste peale kui akende läheduses liikumist näevad. Andsin.
*Nüüd hakkan torti tegema.

Aga rääkides veel pisut eelmiste päevade tegemistest -
Valmis sai taas üks uus müts ja Sandra oli meeleldi nõus sellega poseerima:


Kuna pildid said tehtud õhtuhämaruses, siis ei paista hästi välja, et valgel kiisul on heleroosa ninake.
Sandra peaümbermõõt on 50cm aga paremini sobiks vast 46-48 cm peaümbermõõduga lapsele.

väkk

Nädala esimesel päeval läksime oma igapäevarada, st ärkasime varakult ning suundusime lasteaeda. Tee sinna viis läbi kõrge lume ja kui siis lõpuks saime auto suvalise maja ette jäetud ning lumes sumpamise lõpetasime, ei tahtnud meile keegi ust avada. Lõpuks avati ja selgus, et kell 9:30 oli Sandra oma rühmas esimene. Kirjas oli kümmekond last aga kohal ei ühtegi. Leppisin kasvatajaga kokku, et päeva jooksul vaatame, et kui ikka keegi juurde ei tule, toon Sandra ka varem ära. Peale kella 11 helistasin ja üks laps oli veel tulnud ning nil oli väga lõbus. Olid parasjagu õues lumes hullamas. Jäi jutt, et tulen siis peale magamist. Kuna töö juures ei olnudki ka nii väga miskit teha, siis tulin sealt ära. Käisin hoopis Ülemistes jalutamas ja vajalikke asju ostmas. Mul uus mõte ja selle mõtte tarvis vajasin vilti. Tiimarist ma seda ka sain ja üsna mitu ilusat värvi. Seejärel ostsin Rimist söögikraami. Seejärel kiirustasin lasteaeda. Ja nagu ma võisin arvata, ei olnud Sandral sugugi kiire koju tulemisega. Tahtis veel mängida. Lõpuks me ikkagi koju jõudsime.
Kodus avastasin, et Rimi on mind suhteliselt suure summaga nö tõmmanud. Ostsin ühe liha ahjus küpsetamiseks. Ja oh imet, kui tegelikult maksis see 41,92, siis tsekil oli summaks 114 millegagi. Mis mul siis muud üle jäi kui jätsin tseki alles ja plaanerisin järgmiseks päevaks uue käigu sinnasamasse poodi tagasi.
Sandra arvas,et järgmisel päeval ta lasteaeda ei lähe ja mina arvasin,et mina tööle ka ei lähe. Kuna Sannu soovis, et minu vanaema talle külla tuleks, siis rääkisime sellest ka mu vanaemale ja ta oli lahkesti nõus lapsele headmeelt tegema. Kui ta siia jõudis, läksin mina välja. Rimis andsin infoleti töötajale liha ja tseki ning ütlesin,et olen kole palju rohkem maksnud. Nimelt oli millegipärast sellel lihal lisaks õigele etiketile veel küljes teinegi kleps ja kuna kassapidaja lõi läbi just selle, siis sealt see summa tsekile sattuski. Ok, tehti miinus ja löödi õige kood sisse ning taheti mulle 30,50 tagasi anda. Hakkasin vastu. Kui nüüd loogiliselt möelda, siis ega ikka 114-42 krooni ole kuidagimoodi 30kr. Taaskord taheti külma teha. Kuna olen ise kaubanduses töötanud, siis saan kenasti aru, kuidas need asjad juhtuvad. Kuna ma ei olnud nõus 30 krooniga, siis vahiti seda tsekki ja pidin neile seletama, et kui ühe korra vale summa maha võtta ja 2 korda õiget koodi sisse lüüa, siis jah tuleb selline summa aga mul oli ju AINULT 1 LIHA !. Ok, lõpuks sain oma 70 krooni tagasi aga ei mitte mingisugust vabandust ega head aega, vat see ei olnud nüüd üldse ilus. Lisaks sellele pidin ma seal leti ees üsna tükk aega seisma ja ootama. No ei meeldi mulle need Rimi poed, ei ole algusest saadik meeldinud.
Kuna ma ühel lumisel päeval rohkem ringi jalutades oma talvesaabastega tundsin, et talla alt läheb jalg kuidagimoodi niiskeks, siis vaatasin saapaid altpoolt ja mis ma avastasin- mu mitte just eriti vanad talvesaapad, mis korraliku raha eest ostetud, on otsad andnud. Paks tald pooleks ja saabas hakkab talla küljest ka osade kohtade pealt lahti tulema. Hmm, oleks ma neid siis kaua kandnud. Mingitel eriti lumistel ja külmadel päevadel viimaste talvede jooksul aga igapäevaselt pole ju selliseid ilmasid olnud. Jama. Käisin Ülemiste kingapoodides tiiru ja leidsin ühed sellised, mis mulle välimuse poolest meeldisid. Kuna neil polnud minu numbrit, siis sõitsin Järve keskusesse, kuna seal pidi olema. Oligi. Mõtlesin ja proovisin lisaks neile ka teisi ja ikkagi olid need kõige mugavamad. Mõtlesin,et ootaks allahindlusi aga kes teab, kas siis enam neid saapaid seal on ja ära ma nad ostsin. Põikasin läbi veel AG riidekauplusest ja sain seal allahindlusega väga soodsaks muutunud pluusi endale ning lahedad Name It retuusid lapsele. Siuke mõnus käik oli, sain omaette 2h olla. Kui koju jõudsin, tegin vähe pidulikuma lõunasöögi, oli ju vanaema meil külas. Küünlavalgel istusime ja lasime hea maitsta. Õhtul küpsetasin veel punasesõstra-tikri-kohupiima kooki. Kõik oli ilus kuni Sandra hakkas kõhuvalu kurtma. Tegelikult on ta jõulude ajal seda ikka paar korda õhtuti öelnud aga no mis imestad kui tühja kõhu peale ainult komme manustatakse. Eile aga läks asi hullemaks. Sai pisut magada, kui ruttas kööki. Läksin vaatama, et mis seal teeb ja mu süda aimas halba. Kiirelt kaenla alt kinni ja vannituppa ning siis ta oksendaski. Öö jooksul veel 2 korda. Mina sättisin end Sandra voodi ette põrandale magama aga ega ma sealt hästi magada saanud ja hommikul olin täitsa zombi. Et siis selline aasta lõpp. Nüüd laps pikutab, vaatab multikaid ja mina ka niisama, teen veidi tööasju, hiljem hakkan homseks õhtuks vast Sharlotte torti tegema.

Pikad pühad

Ja ongi jõulud läbi. Õnneks sellel aastal paigutus see aeg mõnusasti nädalasse selliselt, et sai kohe pikemad pühad.
Meie käisime jõululaupäeval Marguse ema juures. Kuna aga Margus pidi 25nda hommikul juba kella 5:30ks tööle minema, siis tulime varakult koju tagasi. Kuskil 20-21 vahel. Esimesel pühal käisime Sandraga minu vanaemal külas. Eile ja täna olime kodused, möllasime pool päeva õues, sest maja ees parklas oli lumeuputus. Nii eile kui ka täna lükkasin miski 2-3h lund,et saaks normaalsemalt seal autodega liikuda. Õnneks tuli eile mulle 1 mees appi ja täna tekitasin ka siukse suurema lumelükkamise. Huvitav on muidugi see, et alguses lükkas 3 naist, mehi siin majas, kes autoga sõidavad, vist ei ole. Vahepeal käisin ma toas ja kui õue tagasi läksin, siis oli õnneks ka 2 meest töösse rakendatud. Kambakesi ikka lihtsam.
Peale lumelükkamist sõidutasin Sandrat veel kelguga ja nüüd ongi päev õhtas.
Eile sai ka kodu puhtaks ja korda tehtud, sest enne pühi mul selleks aega ei olnud. Isegi 23ndal käidi veel kingitusi ostmas ja küsiti, kas ma ka 28ndal tööl olen, juba kliendid tulemas. Töises elus sai vahepeal välja lastud veel 1 oma disain.
Esimene oli ''Girta tikand'':

Seejärel''Käsitöö-Kuused'':

Kolmandana nägi ilmavalgust ''Eesti Moonid'':



Sai endale tehtud sama moonide trükipildiga t-särk, must, pikkade varrukatega ja kantud seda mitmed korrad. Sandra siis vaatas seda Moonipluusi ja küsis, et emme, mismoodi sa selle pildi pluusi peale tegid? Seletasin siis talle, et emme joonistas ja tark masin trükkis pluusile. Laps mõtles natuke ja ütles,et tal oleks siis vaja maasikatega pluusi. No lapse sõna on ju justkui käsk. Võtsingi ühel õhtul pliiatsid kätte ja tegingi pildi maasikatest. Lisaks maasikatele sai valmis ka üks motiiv kibuvitsast. Pilt tehtud õhtuhämaruses ja seetõttu pisut üle valgustatud, aga ettekujutuse annab ikka:

Maasikatest saab arvatavasti ''minu kollektsiooni'' 4 disain. Ja eks siis peagi saab Sandra ka maasikatega pluusi endale.

Aga ühel õhtul oli Sandra juba tükiks ajaks ennast mõnusasti vannituppa unustanud ja kui ma siis piiluma läksin,et mis ta seal küll teeb nii kaua, avanes mulle selline pilt:


Meil on seda ennegi ette tulnud, et laps võtab kuiva vanni. Mõnus koht ju lesimiseks...:P ja omaette jutustamiseks ja fantaseerimiseks. Igatahes valmistas see talle suurt rõõmu ja ta palus mul selle olemise fotokaga jäädvustada. Ja kui pikk ta juba on !

Paar õhtut olen nüüd ka käsitööd teleka taga teinud. Kuna mul on aga viimased lihvid tegemata, siis veel ei näita. Igatahes olen ikka mütsihaigusesse nakatatud, ei saa üle ega ümber heegelmütsidest. No meeldib vaikselt neid teha. Ehk leiavad nad ka omale kord vahvad omanikud.

ILUSAT JÕULUAEGA !

Aeg lendab

No nii kiire on olnud,et pea kuu aega ei ole old mahti oma blogisse kriipsukestki teha.
Olen olnud usin päkapikk nii koduses kui ka töises maastikus. Nüüdseks siis rahulikum aeg käes ja saab asuda jõule nautima ja veidi puhkama ja hinge tõmbama.
Märkimisväärseid ettevõtmisi ei ole olnud, need tavalised toimetused nagu ikka. Oleme püsinud enam-vähem tervena ning laps on kenasti saanud lasteaias käia kui pool lasteaeda siruli oli ja puudus ning emme ja issi on saanud kenasti tööl käia.
Sandra on lasteaiaga vahepeal käinud ära vanalinnas Jõuluturgu ja soovikaevu vaatamas. Ja nüüd eelmisel reedel käisid lapsed vanalinnas Martsipanimuuseumis. Seejärel tulid lasteaeda tagasi, kus ees ootasid emmed-issid. Ja siis tuli meile päris ehtne Jõulumees(no täitsa ehtne ja loomulik), otse Estonia teatrist. Vana oli vahva, kaasas kitarr ja mängis ja ning lasi oma imekenal häälel kõlada. Lapsed olid ka tema loomulikkuse tõttu nii julged, isegi Sandra püsis aina esireas. Ka kõik koos sai lauldud ja no tõesti- mulle nii meeldis, lausa judinad käisid kehast läbi. Vat see oli ikka taat.
Kuna reedel paukus paras pakane väljas, siis Sandra sai reedeõhtuse linnaskäiguga pisut külma. Aevastas juba reede õhtul ning laup hommikuks oli nohukese alge platsis. Õnneks sai emme ruttu jaole ja esmaspäeval veel pisut taastumist ning täna käis juba rõõmsalt lasteaias. Homme saaks ka lasteaeda minna aga kuna issil vabad päevad, siis soovis ta issiga koos olla. Harva saab, siis ju ikka tahetakse.
Vat nii me elamegi. Ahjaa, vahepeal tegime jõulukaarte ka:





Eile lükkasime maja ees lund, ka täna hommikul. Mis teha kui kojanaine hoolitseb vaid kõnniteede eest. Margus käis ka veel täna päeval seda tegemas ja isegi me naabrimees oli appi tulnud- ütles,et ta vaatas, et Margus lükkab lund, et tuleb siis ka. Labidat tal muidugi polnud, Margus siis laenas. Aga tore, et mõni vene rahvusest inimene ka üsna inimlik ja sõbralik on. Paljud siin majas on küll vägagi ah mul ükskõik suhtumisega. Kahjuks.
A no mis ikka, näitame neile aga agarust ja tublidust ette lootes, et ehk kunagi nakkab.
A muidu on ilus, kui vaid sõiduteed nii libedad ei oleks, et iga väiksem kurv ja keeramine auto vibama võtab ja taguotsa ettepoole upitama hakkab.
Nautige seda valget vaipa !

Olemas

Tere üle pika aja. Olen endiselt olemas ja elu kiire nagu ka blogimise tihedusest aimata võib. Vahepealse aja sisse on jäänud igapäevaseid tegemisi, veidi tähistamisi jm.
Nimelt sain vahepeal vaikselt aastakse juurde, numbriliselt siis nagu, tunne ikka sama noor.
Töiselt tegime ühe kiire kolimise ja see annab siiani veitsa tunda, sest seoses alanud jõulusiblimisega on veel paljud asjad kastides. Ja las olla, kui aega saan, teen jälle mõni kasti tühjaks. No mis mul muud üle jääb. Teen küll 8h tööd aga ikka kõike ei jõua. Iseenesest ju hea aga ma tahaks , et kõik oleks täiuslik, suudaksin end 100% kõigele pühendada jne.
Vahepeal võtsin kätte ja lõpetasin ära ühe ammu alustatud projekti, kus sai ära kasutatud hunnik lõngajääke. Sai sellest selline pisut lopergune ja ummamuudu nukutekk.

Kitsama külje pikkus võis olla miski 50cm kanti, täpselt ei teagi ja mõõta ka enam ei saa, kuna Sandra viis selle lasteaeda.
Lasteaias peeti vahepeal maha isadepäevapidu. Sandra oli väike valge jänes ning esines ja tantsis ja tegi kõik kaasa. Minu arglikust tüdrukust on saanud asjalik neiuke.
Kõrvad on emme-issi koostöö. Ostsin poest peavõru ning valget viltriiet. Issi puuris peavõrule sisse väiksed augukesed ning pani seal läbi traadid. Emme õmbles valmis jänku kõrvad ning pani traatide otsa. Seejärel peavõrule üleni valge viltkate peale ning niidiga kenasti kõik kokku. Väga vahvad jäid ja Margus arvas, et neid võiks ju täitsa toota kui keegi tahaks selle eest väärilist tasu anda...
Jõulude ajal on ka pidu tulemas ja Estonia teatrist peaks Jõuluvanagi tulema. No olete ju kindlasti näinud teles reklaami, et kõik jõuluvanad lähevad Estoniasse. Ja sealt ta siis meie peole tulebki.. no päriselt ka.
Lasteaias on meil möllamas tuulerõuged. Arvatavasti said lapsed selle nukuteatrist, sest täpselt 2 nädalat peale seal käimist jäid ühel ajal 3 last sellesse ja nüüd järgemööda siis teised otsa. Neljapäeval tekkisid osadel täpid ja reedelgi kutsuti paljudele vanemad varem järgi. Et meiegi rühmas on read üsna hõredad ja eks ole neidki, kes muu haiguse pärast kodused. Nagu eralasteaed. Kui ma reedel kell 18:15 Sandrale järele jõudsin, siis oli ta viimane ja täiega nautis seda. Ei old temal kiiret kuhugi. Istus õpetajaga laua ääres ja rääkis ja kleepis päkapikke seinale ja oleks seal veel ka peale kella 19 edasi toimetanud. Poolvägisi sain ta kella 19 paiku(lasteaia sulgemisaeg) sealt siis lõpuks kätte ja kodu poole tulema.
Laupäeval koristasin pisut kodu ja panin nädala jooksul kiiruga laiali laotunud asjad tagasi oma kohtadesse jne. Kuna meil oli vaja ka poodi minna, siis jätsin kodused toimetused katki. Mõtlesin, et võiks korra linna poole liikuda aga Sandra jäi endale väga kindlaks arvates, et peame Sikupilli keskusesse minema. Käisime. Sai teine siis sealses väikses mängunurgas joonistada ja olla ning kui me lõpuks tagasi koju jõudsime, oli kell juba kuus õhtul. Sandra nii vahvasti ütles kui keskusest välja jõudsime:- oi, öö on juba käes. No mis sa ikka oskad arvata kui pimedaks läinud.
Täna magasin kaua. Kuna Sandra läks õhtul minu voodisse laiama, siis ei hakanud ma enam sinna trügima ning läksin siis tema tuppa, tema voodisse. Kuna ta ei maga meil tavapärases lastevoodis, siis saan seda teha. Hommikul ärkasin 9 paiku ning kolisin oma voodisse. Mõtlesin,et õige pisut pikutan veel ja kui ma siis uuesti luugid lahti tegin, oli kell juba 11 ja peale. Väsitav nädal teeb oma töö. Hea, et laps laseb niiviisi puhata vahel. Vaatas telekast multikaid ja sai ise kenasti hakkama. Issi liikus ka vahepeal ringi ja emme sai rahulikult und nautida. Päeval käisime mu ämmal külas, oli meile väikse lõunasöögi valmistanud. Ja nüüd õhtul vaatasime Superstaari- Sandrale see saade väga meeldib. Tal oli täna lausa oma valik tehtud, ütles,et Birgit peab koju minema. Ja kui siis öeldi, et Jaanus lahkub, siis ütles peaaegu nuttes, et tema enam ei vaata seda saadet kui Jaanus ära läheb. Juhtisin kiirelt ta tähelepeanu kiirelt mujale ning õnneks see mõte ununes ning laps ei jõudnud õnnetuks kätte ära minna.
Nüüd Sandra magab, issi on meil öötööline täna ning mina naudin viimaseid rahulikke vaikseid minuteid ja tunde enne magamaminekut ja uue sibliva nädala algust. Mul jäi reedel palju tegemata, mis oli reedel plaanis, kuna lihtsalt sai päev liiga kiirelt otsa. Ja eks see läheb nüüd samamoodi jõuludeni välja. Usin päkapikk olen, mis muud. Lasteaia kingikasti panin ka kokku ja toimetasin lasteaeda Marguse abiga, sest kole suur ja raske sai. Nüüd veel õpetajate omad ning siis oma pere sisesed. Miskit ju ikka vaja teha, kuidas siis muidu.
Mõnusat jõuluootust ja ikka häid ja rahulikke mõtteid kõigile !

Tänud heade soovide eest !

Ma väga tänan kõiki, kes meile ilusat paranemist soovisid. Meil oli küll üsna tormiline ja väsitav nädalavahetus, ent oleme saanud ikka natuke taastuda ka.
Op kaotas arvatavasti mingilgi määral ära meie pideva nohujada ja momendil on tsipake järel seda tavalist, meie ilmastikutingimustest põhjustatud nohu. Mul endalgi juba tükimat aega nohu ja kurk tsipa imelik. Täna käisin opereerinud arsti juures paberi järgi ja ta nii vahvasti ütles meile- kõige parem ravi nohu vastu on teatavasti taskurätik. Kiitsin arsti ja ütlesin, et jäin kõigega väga rahule, et hoolitseti nii minu kui ka lapse eest, et super.Sandragi tundis end täna seal kliiniku diivanil nii koduselt, et ei tahtnudki ära minna. Küsisin, et kas vahva arstionu, ta vastas jaatavalt. Meelejärgi oli talle ju muidugi ka see, et teda täna keegi ei puutunudki.
Reedel läks Sandra poolest päevast mu vanaema juurde. Tal pold aega kodus süüagi, ütles,et lähme juba, ta seal sööb ja teeb kõik, mis vaja. Mõni aeg tagasi arvas laps, et tahaks seal kohe mitu päeva olla. No nüüd saigi ööseks jääda, sest emme-issi läksid sünnipäevapidusse. Sai süüa, juua ja sauna ning basseini. Paar tundi magasin ning siis läksin lapsele kesklinna järele. Tulime bussiga koju ja tundsin,et olen nii väsinud, et ei aidanudki muu kui keerasin magama. Pidin end ju välja puhkama, sest õhtul oli ette nähtud juubelipidusse minna. Kaks õhtut järjest pidu- liig, mis liig. Arvasin, et Sandral hakkab seal suures saalis, kus pidu peeti, esimese tunni jooksul igav aga õnneks nii see ei olnud. Üks suurem poiss kenasti tegeles temaga ja Sandra siis hoolega jälgis ja vaatas, mis poiss teeb. Küll olid neil Bakuganid, küll pleierid ja vahepeal vaatasid nad isegi Oota Sa multikaid. Pärastpoole lõime tantsu. Laps toimetas ja tantsis lausa niipalju,et pidukingade ninaotstelt kulus sametkiht kohe täitsa maha. Kesköö paiku või hiljemgi istusime taksole ja sõitsime koju. Väga vapper neiu. Lapsel oli huvitav, eks see oli ju põhiline. Tundis end koduselt ja vahepeal näitas isegi oma sellist külge, mida ma ei teadnudki. Kui ma võõraste meestega tantsisin, siis tuli ja lausa ütles mulle, et emme, mina ei taha, et sa teistega tantsid, tantsi issiga. Nii armas. Pärast siis tantsisimegi ja vahepeal isegi kolmekesi ning vahepeal siis kiigutas end tantsupõrandal issiga kahekesi. Ahjaa, sünnipäevalapse, oma vanaisa, läks kutsus laps pika laua teisest otsast lausa ise tantsima. Nii vahva tütreke mul !
Pühapäeval puhkasime ja väsinud olime veel esmaspäeva hommikulgi. Ärkasin kell 10:30 telefoni peale, muidu oleks ei tea kui kaua põõnanud.
Homsest üritame tavaellu tagasi pöörata. Kuigi tegelikult tunnen, et tahan puhata. Loodan,et jõulude ajal saan seda teha. Jaanuaris tahaks ka veel pisut niisama olla. Väike mõte on ka üks tuulutus üle mere teha, eks näis.
Neljapäeval on lastel lasteaias isadepäevapidu. Pean kiirelt oma lapsest pisikese jänkukese tegema. Sabatutt juba olemas, kõrvad tulevad ka. Õnneks on jänkukostüüm üsna lihtne.

Opil käidud

Pikk lugu meie opilkäigust:
Täna hommikul oli siis see päev kui mul oli otsene kokkupuude operatsiooni ja kõige sellega seonduvaga. Hommikul tõusime Margusega mõlemad ärevalt ülesse. No kuidas sa saad rahulik olla kui oma väike laps peab opile minema. Kokkulepe jäi meil selline, et laseme issil hommikul magada, sest ta tuleb öösel töölt aga ei saand vist temagi magada ja tuli koos meiega. Panime kiirelt riidesse ja läksime autosse. Kuskil poole tee peal hakkas Sandra ütlema kurvalt, et ma ei saa ju nüüd enam lasteaeda. Ta ei teadnud me plaanidest midagi aga ju siis tundis, et miskit on nö valesti, sest lasteaiast olime ammu möödas. Siis rääkisin talle, et käime korra arsti juures, et see nohu meid ju ikka vaevab ja vaatame, kas vereproov oli korras, mis andsime. Mõtlesin,et ei ole mõtet teda rohkemaga hirmutada. Kuidagi iseenesest tuli pähe mõte, et meil kulub väga palju raha taskurätikutele, et me saaks ju selle raha eest hoopiski komme vms osta. See mõte muidugi sobis.
Issile tegime maja ees kalli ja musi ning astusime haiglauksest sisse. Liftiga sõitsime ülespoole. Meid juhatati ooteruumi, kus vahetasime lapsele selga pidzaama, täitsin ühe paberi ning mina panin selga opiriided. Sandra ei tahtnud pidzaamat kohe esimese ütlemise peale panna aga kui seletasin,et neil siin nii puhas jne, et ei tohi õueriietega olla, siis pani kenasti. Tema silmist oli näha , et tegelikult ta veidi kartis aga üritasin nalja teha, et näe, emme on nagu konnaema jne ning meeleolu oli ok. Meie juures käis anestesioloog ning ka üks õde Sandraga juttu ajamas ja end nagu tutvustamas, samuti meie kirurg. Kohe peale seda tuli seesama õde ning sammusime operatsioonituppa. Mina võisin ka lapsega koos minna. Istusime toolile, panime keha külge kiisupiltidega andurid lapse seisundit jälgima. Siis näitasin mina, kuidas tuleb maski sisse puhuda ja teiselpool otsas nn õhupall läheb täis. Sandra muidugi vaatas aga ise ta nõus proovima ei olnud ning hakkas nutma. Siis toimisime väga kiiresti, mask ette ja mõne sekundiga laps magas. Tõstsime ta opilauale ning läksin palatisse. Jõudsin teha ühe telefonikõne ning õde tuli minuga rääkima. Sain aru,et asja mõte oli see, et ma üksi ei oleks ega närvitseks. Ta seletas mulle narkoosijärgseid võimalusi ning endalegi üllatuseks olin ma uskumatult rahulik. See, et lapsega opituppa sain ning laps minu süles magama pandi, sellel oli tugev rahustav jõud. Kell 9 hakkas op ja kell 9:10 toodi juba laps kätel minu juurde magavana tagasi. Anestesioloog oli veidi aega ta kõrval, hoidis pead ja pühkis verd ning ütles,et tal tuli ikka kõvasti tatti. Naersime,et nagu suitsetajatel, kel hommikuks kanalid täis ja ajab köhima ning päeval kõik ok. Sandragi ju iga hommik aevastas ja nuuskas meeletult aga päeval täitsa ok. Enne kui ma asjast miskit ei teadnud, jätsin ta ju tihti seetõttu koju ning ei saanud tööle jne.
Laps hakkas ärkama. Köhis ja turtsus ning pritsis verd ning oli liigagi aktiivne. Puhkes nutma, nõudis koju ja et käe pealt see plaaster ära võetaks(kanüül oli seal marlikuhja all).Võtsin ta sülle ning istusin voodil aga ta ei rahunenud. Sandra ongi selline et kui üritad lohutada siis tihti hakkab veel hullemini mässama. Õde arvas, et nutab kurgu valusaks. Hoidsime ta kätt kinni ja ta pani kanüüli sisse veidi rahustavat valuvaigistit. Laps rahunes peagi ning vaikselt tukastas mu süles. Vahepeal tegi silmad lahti ja vaatas ümbritsevat ning uusi palatikaaslasi ning aeg-ajalt vaatamas käivaid arste-õdesid. Meie kõrvale toodi peagi peale Sannu oppi järgmine patsient. Selline suurem neiu, äkki miski 16 aastane. Ta ärkas narkoosist, siis kuulis, et keegi kardina taga ja küsis,et kas seal on keegi. Ütlesin,et tõmba kardin eest ja kui ta Sandrat nägi, ütles,et nii armas. Rääkisime veidi ja eks seetõttu oli temalgi lihtsam ärgata. Oli tedagi tuttavate poolt ära hirmutatud, et narkoosist kole ärgata jne aga ta arvas,et u sama nagu tavaunest, et täitsa ok olla. Tal lõigati ära ka mandlid.
Peagi toodi Sandrale vett juua. Veidi lonksas ja siis hakkas kõõksuma ning oksendas pruuni verd ja ila suure hulga, mis oli makku sattunud. See kergendab olemist ning on vajalik, et see välja tuleks. Lonksas veel veidi vett ning tuli veel üks väiksem ports. Peale seda muutus laps silmnähtavat tagasi endaks. Õde käis ja kiitis ning Sandra noogutas kaasa. Hakkas juba asjadele vägagi kenasti pihta saama. Peagi toodi talle jäätist. See kadus kui mullaauku ja laps ütles,et see maitses talle väga. Koju kiiret tal enam nii väga polnudki. Pani aga sussid jalga ning tõi teisest ruumist akna pealt raamatuid ja puzzlesid. Kui ütlesin,et lähme wc-sse, siis sõnas,et tal pole vaja ja mingu ma üksi. Et tundis ennast seal tegelikult hästi. Hiljem ütles issile, et haiglas oli huvitav.
Kell 13 toodi meile paber Sandra opi kohta ja arstionu ütles,et Sandra mine nüüd koju. See lause talle meeldis. Arvas,et läheb kohe pidzaamaga. Ja ei tahtnudki seda seljast võtta, ütles,et siis tal hea kodus kohe magama minna. Panime siis teised asjad peale. All ootasime pisut ning peagi tuli Margus meile järgi.Sandra tegi ettepaneku, et nüüd lähme hamburgerisse sööma. Eks tal oli meganälg. Ütlesin,et peame ikka koju minema a issi siis läheb ja toob meile koju süüa. Alguses see sobis a peagi tuli Sannu lagedale uue ideega- ootame siis meie autos ja las issi ikka kohe läheb toob süüa. Nii tegimegi. Kodus sai nälg kustutatud ja ega peale selle, et hääl veidi kare ning aeg-ajalt nuusata vaja, polnudki lapsel nagu viga midagi. Ikka küsisin ka, et kuidas end tunned ja kas kuskilt on valus, aga tundis end hästi ja ei old pahasti mitte kusagilt.Magama ta ka ei läinud, kuigi haiglas seda arvas. Natuke vaatas telekat aga enamjaolt toimetas ikka ringi. Mingeid märgatavaid traumasid ja üleelamisi see talle ei põhjustanud ja saame sellest täitsa rääkida. Ka ta ise rääkis telefonis vanaisale, et käis haiglas ja seda öeldes ei tulnud pisarat silma nagu vahel kui räägib ebameeldivatest asjadest. Täna ta näiteks oli õnnetu selle üle, et ei saa lasteaeda. Lapsel tuli kohe pisar silma, mis ta oma väikse käega vaikselt ära pühkis. Lohutasin,et paar päeva rahulikku reziimi nagu arstionu ütles ja siis saab jälle, et pole hullu. Laps kurtis mulle ka seda, et üks väiksem rumalam rühmakaaslane(2ne poiss, teised 4-sed)lööb teda lasteaias. Näha oli, et lapsel oli kohe mure. Ka siis tuli pisar silmanurka. Kirjutasin sellest infona ka õpetajatele, sest kes teab, kellel veel selline mure võib olla. Hea kui tead, saad sellele ehk rohkem tähelepanu pöörata.
Et siis kõik läks kenasti. Kel vähegi on tulevikus ees selline op, siis soovitan soojalt valida KNK Kliinik. Super suhtumine ja tegutsemine. Olen väga häppi, et ei valinud ''liintootmist'', kus laps viiakse palatist su juurest ära kuhugi ja tuuakse tagasi kunagi.

Beebist on sirgunud neiu

Laupäeval sai minu armas tütreke 4 aastaseks. Ei ütleks, et sellest päevast on möödas juba 4 aastat aga no nii ta on.
Temast pidi tulema novembrilaps, tähtajaks oli 24 november- pisut peale mu enda sünnipäeva. Juhtus aga nii, et sai omale sünnikuupäevaks oktoobrikuu viimase päeva. Sündides oli pisut enneaegne ja üsna pisike- 48cm ja 2760g. Nüüd kuskil meetrine ja kaalult sinna 15kg kanti. Selline kepsakas ja krapsakas neiu meil siis nüüd.
Reedel tegin endale lühema tööpäeva ning läksin kella 16 paiku lasteaeda. Sealt võtsin kaasa 5 last ning üheskoos tulime meile, et lapsed saaksid pisut Sandral külas olla ja sünnipäeva tähistada. Tundub, et lapsed jäid rahule. Mul oli õhtuks küll toss natuke väljas. Eks pikk töönädal ja lastega tegelemine mõlemad mängisid selles oma osa. Laupäeval hakkasin otsast peale ning peagi tulid meile külla vanaemad-vanaisad. Sandral oli erisoov, millest ta mulle kõva häälega juba reedel rääkis. See oli tal meeles ka laupäeval ning julgust lausa niipalju, et ütles seda ise ka külalistele. Nimelt oli ta sooviks, et 2 vanaisa ja 1 vanaema teda tooliga õhku tõstaksid 4 korda. Ja väga kindlalt oli tal välja valitud, kes just teda tõstma peavad. See oli nii armas. Kui teised olid juba läinud, istus ta vanaisa juurde ja laulis talle isadepäevalaulu, mida ta lasteaias selleks puhuks õppinud oli.
Kuulasin salaja pealt. Üldse on talle laulmine meeldima hakanud. Oleme tihti pidanud nt laup hommikul lapse kõvahäälse laulmise peale ärkama. Täna käisime maal ja olime seal paar tundi. Mina korjasin õunu ja riisusin lehti. Sandra kiikus, jalutas niisama ringi ja jälle laulis. Seekord laulu-minu väike hani, täna plehku pani, ihihhii,ahahahaa, täna plehku pani...
Nüüd istusime diivanil ja Sandra surus end mulle ligidale. Võtsin ta sülle ja vaatasime koos niiviisi mõnusasti superstaari saadet. Pärast sain põsele musi ja mitu kallistust.
Homme saab Sandra siis lasteaias ennast päevakangelasena tunda.

Punane kingitus

Kuna jõulud on lähenemas, siis tahes tahtmata ma juba vaikselt mõtlen selle peale. Valmis sai minu disainitud ja mõttest reaalse tooteni saanud kinkerätik kaunisse Eesti kööki. Miks mitte ka oma välismaa sõpradele kinkida killuke Eesti köögi hõngu. Mul on tunne, et üks selline läheb minu poolt New Yorki küll teele.

Naturaalvalgele puuvillasele köögirätikule on peal pehme, detailne tekstiilitrükis kujundus. Rätikule on külge õmmeldud kaunis punane pits, mis lisab tootele sära ja elegantsi, samuti jõuluhõngu. Kinkerätikuid saab osta lihtsas, ent kenas kinkepakendis.

Tahaks sellele sooja südamega tehtud rätikule lisada pakki veel kaaslaseks midagi vahvat. See teine asi oleks mõeldud ühele armsale väikesele poisile, kes oli sunnitud paariks aastaks Ameerikasse kolima. Nii armas oli kuulda, et ta pidi seal ainult minu tehtud mütsi kandma, teisi ei nõustu pähe panema. Aga eks New Yorgiski lähe ilmad kunagi külmaks ja õhuke suvemüts jääb selgelt väheks. Iseasi, kas mul selleks aega oleks. Ehk pean mingi alternatiivi leidma. Üks toode lastele on silmapiiril ja sellest oleks jahedal ajal samuti abi.
Nädal möödub lapse sünnipäevale möeldes. Midagi erilist ei tee aga eks vanaemad ikka tulevad lapselapsele õnne soovima. Reedel toon koos Sandraga ka veel mõned tema lasteaiakaaslased meile, siis saavad lapsed veidi ka väljaspool lasteaeda mängida.
Maal peaks ka käima aga oleme Margusega mõlemad siin nohused ja ausalt öeldes olen ma väsinud. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Üritan puhata aga ajaliselt jääb väheseks. Loodetavasti lähinädalad ehk võimaldavad mulle seda natukenegi.

Nii armsad

Tavaelu nagu ikka- kiirelt. Töö, lasteaed, kodu ja jälle otsast peale. Ega muud polegi jõudnudki teha.
Aga töises elus on mul kuidagi eriti loominguline aeg. Häid mõtteid(minu meelest muidugi)aina tuleb. Hakkasin arendama laste sarja, sest tean, et väikestele tüdrukutele oleks ju eriti vahva miskit teistsugust selga panna. Ja kui ise ka veel samalaadsetes riietes oled, siis ju eriti lahe kui tütreke ka. Poiste riiete disainimine on veidi tahaplaanile jäänud aga ehk kunagi jõuan ka selleni. Millest poiste emad puudust tunnevad? Mis võiks olla?
Lisaks sellele olen täiega jõuludes. Jõulukingiideed muudkui tulevad ja märksõnadeks on ''rahvuslik, ehtne, eestimaine, kunstiline, mahe ''. Täna just sain nii pooljuhuslikult valmis sellise toote, mis raudselt lisaks teisele vahvale asjale rändab minu pere(laiemas mõttes)kingipakkidesse. Usun,et saajaile meeldib, kuna selle disainisin 100% isiklikult. Täna ahmisin õhku päris mitu korda ikka kohe. No nii ilus sai. Ehk meeldib teistelegi. Pilti veel ei näita, kuna asjale lisamata üks väike, ent üsna tähtis nüanss.
Kui komplektid valmis, avaldan need ka mu töises blogis.
Eile sai valmis eriti armas ja vahva asjake: rahvuslik beebimüts ''Põrnikas''. No on ju armas-

Kuna mu oma lapsele selline asi enam pähe ei mahu, siis tema sai kena tüdrukule sobiva t-särgi:
Tundub, et oli mõnus selles olla. Aga vast ongi, sest materjal sisaldab ka veidi elastaani.
Täna oli plaanis teha veel nii mõndagi aga aega ei jagunud. Ma ei saa aru, kuidas mõni inimene saab rääkida, et tal on kodus igav ja midagi teha ei ole. Tuleb fantaasial lennata lasta ja no mul ei saaks tegevused küll niipea otsa kui saaksin vahepeal kodus olla.
Homme saame puhata, eks näis, mis ette võtame. Tahaks niisama kodus olla aga oleks vaja ka maal käia ning poes ja tänased tegemata ideed vajaksid teostust.
Natuke on juba pabin ka sees, sest lähenemas Sandra sünnipäev ja op. Eks pean leidma aega mõlema jaoks. Tegelt tahaks ujuma ja sauna minna...

soe sokilõng ja soe kodu

Küll need vabad päevad lähevad ikka ruttu. Ja mida sügavamaks muutub sügis, seda rohkem tahan ma kodus olla. Tõmban õhtul jalad enda alla kerra, piilun silmanurgast telekat ja tegelen kõige muuga aga eelkõige koon. Käte vahel vardad, mis vahetevahel silmustest välja libisevad sülle, üle näppude jooksmas soe villane värviline lõng, mis lisaks valmivale asjale toob ka hinge soojust. No nii on. Üks sokk on valmis ja mis siis, et see liialt suur sai. Sai lõng topelt võetud ja ma nagu üldse ei mõelnud, et siis tuleb ju suurem. Silmuseid nagu ikka väikeste laste sokkidel aga lõpptulemus- lubage naerda- läheb mulle jalga :P Noh kui ma neid nüüd kellegile ära ei kingi, siis saab ka kingsepp omale kingad nagu on kombeks öelda. Projekt läheb kirja- lõngajääkide hävitamise alla. Aga täna ei saanud ma ikkagi kiusatusele vastu ja ostsin imekena lõnga lapse sokkide jaoks. Kuna me (minu ja Sandra) maitsed ei läinud kokku värvivalikus, siis ostsin isegi 2 tokki lõnga.Eks siis näis, kas teen endale või lapsele meelepäraste lõngadega. Sandra lemmikvärviks on kujunenud punane- ise räägib ja kui vahel palud tal midagi valida, siis võetakse punane. Mulle aga puges hinge kirju pastelsetes lillades toonides Jil Color sokilõng. Nii sireliline ja välimus nii pehme.
Eile pool päeva koristasin ja tegutsesin. Toad said üle käidud ja kodu muutus tükk maad viisakamaks. Pärast küpsetasin, sest oli külalisi oodata. Õhtul kui külalised läinud, tuli Margus ka koju ja siis serveerisin temalegi soolaseid ja magusaid suupisteid. Oli mõnus päev.Selline soe ja südamelähedane. Kõik, mida tegin, tegin mõnuga. Täna olime Sandraga pool päeva kodus ning siis suundusime kesklinna. Käisime valimas, uitasime Viru keskuses ja Kaubamajas. Vaatasime, mis mänguasju müüakse. Siis käisime üle pika aja Hesburgeris söömas ning seejärel palus Sandra, et ta saaks natuke mängutoas mängida. Seda ma talle võimaldasin. Ise jalutasin samal ajal Kaubamaja kodumaailmas ringi ning ostsin üht-teist. Juba esimene jõulukink sai koju toodud. Ja sokilõngad siis kh vahepeal rändasid mu kotti. Siis kiirustasime oma kodubussile ning pisut enne kl 19 olime kodus tagasi. Ja ongi jälle uus nädal ukse taga ootamas. Pean sellel nädalal pisut rohkem ehk mõtlema ja planeerima, sest väikse neiu sünnipäev on lähenemas. Kuna auto nõudis suure summa, siis mulle tundub,et kuskil mängutoas me sellel aastal möllama ei hakka. Tegelikult ma tahan kodus olla. Ei taha pimedal sügisõhtul peale tööpäeva ja lasteaiapäeva veel kuhugi möllama minna. Näis, mõtlen veel, kuidas ja millal. Kodu pole nii suur, et palju mahutaks korraga. Pean vist kuidagi jupitama.

Palju juhtunud

Pole tükk aega blogisse sissekannet teinud. Kõigepealt näitan ära ühe ammuse pildi. Pildil on meie sügiskompositsioon''Siilike'' ,mis sai lasteaeda viidud:

Käisime nädalavahetusel ka üle tüki aja maal. Täitsa mõnus oli ja üht-teist kasulikku saime ka tehtud. Minna saime tänu sellele, et sain oma auto korda. Kuna mul on selline auto, mida Eestimaal eriti ei liigu(võimsam kui tavalised), siis polnud talle ka sobivat juppi saada ning olin sunnitud kogu käigukasti välja vahetama. Lisaks oli turbolõdvik pikuti pooleks ja seoses sellega auto tossas, ei olnud tal jõudu aga kütust jõi nagu loom. Kukrut pidin kergitama pea 7tuhhi, et üsna kirves. Aga mis teha. Nagu ütles mu elukaaslane- ega head asja saa raisku lasta.
Lasteaia toimetusi olen ka ajanud. Olen nimelt oma lapse rühmas rahakoguja-asjaajaja. Uurisin kommipakkide võimalusi ning teine pool jõulukingitusest juba ostetudki.
Eile käisin päeval laos ning ostsin lastele sünnipäevaks üllatusmune. Pakkisin nad ära ja täna läksin sellise kastikesega lasteaeda:
Täna vaidlesin Maksuametiga. Kirjutasid mulle meili, et mul vaja tasuda 716 krooni aga mul kõik maamaksud juba märtsikuus 100% tasutud. Asi selles, et korteri aluse maa suurus muutus ja seoses sellega tehti ümberarvestused maaamaksus. Nõuti minult siis 432 krooni 15,oktoobriks(see summa moodustus viimastest Kiisa ja linna korteri osamaksetest, mis mul on tegelikult makstud!) + lisaks 284 krooni uue arvestuse järgi linna korteri maa eest. Asusin võitlusse, mis tegelikult röövis mu aega terve päevajagu,et uurida, puurida ja endale kõik selgeks teha.Ja proovi sa nendega vaielda. Aga ma jäin endale kindlaks. Poole päeva peale öeldi,et jah, see 432 kr mul tegelikult makstud, et ju tuletatakse meelde, kuigi mul selles summas ettemaks neil seal näha. no kurat(vabandust), kui makstud, siis mis sa kirjutad,et vaja tasuda...Öeldi siis et tasuge see uue arvestusega tulnud summa. Mulle tundus imelik,et kuidas saab nüüd aasta lõpus äkki öelda,et kle, maksa juurde, mis siis, et sul aastajagu makstud. Kuna e-maksuameti maksuteatelt ei olnud võimalik errorite tõttu teada saada, kes mu maa asukohajärgse omavalitsuse maakorraldaja on, kelle poole ma pean küsimuste korral pöörduma, siis igaks juhuks saatsin lisaks maksuameti üldmeilile koopiameili ka Kohila Vallavalitsuse minu suvilamaa maakorraldajale. Oli asjalik naisterahvas, kes võttis vaevaks mulle helistada ja asja uurida, kuigi asi oli minu linnamaas tegelikult enamjaolt. Juhtis minu tähelepanu seigale,et kui tehakse ümberarvestus, siis peaks tegema nö tasaarvelduse arvestades seda summat, mis ma aasta lõpuni juba ammu tasunud olen a nad küsivad aint juurde.O, nii peensusteni ma poleks oma peaga jõudnud kuigi asi tundus mullegi imelik. Taaskord saatsin meili maksuametile, see aga tuli taas tagasi. Helistasin ja paari tunni jooksul oli üllatuslikult minu endise 432 kroonise ettemaksu asemele tekkinud ettemaks 830 krooni, kuigi ma polnud midagi vahepeal tasunud. Maksekohustusi aga 816 kr eest, st mulle jääb isegi ettemaks 14kr. No tere tore, alguses küsivad 716kr, siis käsivad maksta 284 krooni ja lõpuks selgub,et mul hoopis ettemaks. Ja ma olen enam kui kindel,et olen ainuke, kes asjale jälile sai. Õhtupoole potsatas mu postkasti ka siis Maksuameti vastusmeil. Arvasin,et mu meil ei läinud läbi aga näe läks siiski, kuigi tuli vastupidine teade mulle enne. Nad olid asja üle vaadanud ja ennäe, maksuteate koostamises oli tehtud viga ning mul jah võla asemel hoopiski ettemaks. St jäetigi see esimese poolaasta maks lõpetamata, vahearveldus tegemata ja küsiti ainult uue tariifi alusel julmalt juurde. Jumal tänatud, et Kohila maakorraldaja seda märkas ja mulle ütles. On häid inimesi, kes vaevuvad aitama ka siis kui nad ei peaks. Igatahes olen mitu päeva oma närve ja aega kulutanud seoses selle asjaga. Margus arvas,et kohe kuhugi meediasse vaja lekitada a mis see mulle annab. Mul jäi raha alles ja asi õiglase lahenduse. Vat sellised mässamised.
Homme käin kiirelt tööl ja siis lippan heategevuslikule laadale Sandra lasteaias.
No ma ei tea, kuidas neid tegemisi ka vähemaks ei jää, kuigi ma ju kogu aeg teen ja tegelen asjadega. Ikka oleks vaja miski 48h päevi, et saaks tööl ja kodus kõik tehtud.

taas OLI nädalavahetus

Reede õhtul sai Sandra oma sõpradega batuudikeskuses lustida. Emmed lobisesid niisama ja pärast sõitsime kõik koos koju. Ma oma vigase autoga ikka saan veel tasapisi aga kaua ei pea enam ootama, sest täna sai 4500 krooni välja käidud ja ülehomme ehk siis saab auto uhiuue käigukasti külge.
Laupäeval tuli Sandra lasteaiakaaslane meile, kuna ta ema oli tööl ja suuremal vennal oli kooliasju ajada. Lapsed mängisid laupäeval kohe kuidagi eriliselt mõnusasti . Mina sain rahulikult kodu 2 akent puhtaks pesta, vannitoas suurpuhastuse tehtud, pesu pestud ning elutoa ja köögigi puhtamaks. Aaroni vend tuli vahepeal väikevennale järele aga ma ei andnud teda nö tagasi. Ütlesin, et tulgu 2h pärast uuesti. Nii said lapsed veel mängida ja endiselt väga kenasti ja mõnusasti. Isegi toad jäid korda, sest nad vaatasid vahepeal Pipi majas hoopis raamatuid jne.
Õhtul tuli mul peale kange tahtmine kududa. Tea, kus selle risti siis nüüd peaks tegema. Ju ma puhkasin end natuke kuidagi omamoodi välja, et selline tahtmine tekkis. Eks on seda vahepealgi tekkinud, ent siis olen ma suutnud sellele vaid mõelda. Ja nüüd ma siis koon sokke. Mõtlesin,et teen sellised lõngajäägi sokid, et vat ei osta lõnga juurde, kuigi nii hirmsasti tahaks uuest mõnusast lõngast sokke. Eks ilmgi ole ju kiiresti vägagi jahedaks ja tuuliseks ja sügiseseks muutunud, eks seegi ole süvendanud tunnet, et tahaks sooje asju. Kodus oli ka jube külm, siiani meil ei köetud. Aga alates tänasest oleme meiegi soojas.
Pühapäeval sõitsime bussiga linna, külastasime Sandraga Stockmanni. Ostsime veidi söögipoolist kaasa ja läksime mu vanaemale külla. Olime seal mitu head tundi ning kui me siis pärast bussipeatusesse jalutasime, ütles Sandra nii vahvasti- täna oli nii väsitav päev. Noojaah, vahel teeb just see selline rahulik olemine justkui väsinuks. Jõudsime u kl 17:30 ks koju tagasi ning Sandra viskas lausa põrandale pikali ning mõnules seal.
Tänasest taas töönädal. Kolmapäeval on lasteaias koosolek, neljapäeval pildistamine, pühapäeval peab Sandra taas sünnipäeval minema. Järgmisel nädalal on aga mu ema sünnipäeva tähistamine(tegelikult õige päev täna) ning heategevuslik laat lasteaias. Tihe graafik. Kui auto korda saab, siis õhek päeval peaks maal ka käima ja tegutsema. Eks näis, kas mind jagub igale poole ja mu jaksu.

5 tk 1 päevaga

Eile oli vist selline loomingulisust soodustav päev. Nimelt oli meil valmis saanud töö juures uus muster. Ja kuidagi iseenesest arendasin 5 uut toodet/mudelit. Väike vihje selle kohta, millised iludused on tulemas:

Siin siis näha 2 esimest. Ja jälle ei suuda ma isegi kiusatusele vastu panna...
Olen asunud laiendama ka valikut lastele(vat poistega on kehvasti) ja on veelgi ideid. Üks neist valmis, teised 3 poolikud.
Eile õhtul istusin teleka ees. Äkki tekkis tahtmine joonistada. Võtsin paberi ja pliiatsid ning mõne aja pärast oligi valmis. Täna vedeles see mul töö juures laual ning juba jäi klientidele silma ning teenis kiidusõnu. Tore oli seda kuulda.
Täna õhtul tegi Sandra oma lasteaiakaaslasele sünnipäevakaarti. Homme õhtul läheme õnne soovima ja lustima. Kõigepealt joonistas ise, siis lõikas issiga lilli ajakirjast sinna sisse ning lõpuks aitasin mina tal ajakirjast mõmmisid välja lõigata.Ka need leidsid koha kaardil ning väike õnnesoov sai ka sisse kirjutatud. Laps pani ise kaardi kotti ja juba mitmendat päeva räägib,et läheme varsti Reelika sünnipäevale. Nii vahva, ka teised lasteaiakaaslased räägivad, kes kutsutud ja lapsed nii ootavad.

Kuidas võtta

Miks ei või inimesel olla kõik hästi, miks peab kogu aeg miski asi olema, mis surub su õlgadele või vähemalt, mille üle sa pead mõtlema.
Tundub, et peangi hakkama suurt summat välja käima, et oma autole taas korraliku käiguvahetuse tagasi saaks. 5 tuhat on ikka suur summa... ja see pole veel kõik.
Asi nimelt selles, et kuna nii võimsat autot, kui mu suksu, pole Eesti esindustes müüdud, siis neid siinmail, vähemalt mitte romulais pole. On , ainult, et vardaga variant, mu suksul aga trossidega. Millest täpsemalt jutt, ei hakka seletama..ise olen küll juba täitsa tark.
Täna sain lisaks mitmetele töökõnedele kõne KNK kliinikust. Öeldi,et vabanes opiaeg ja me saaks tulla adenoidi opile juba 1 okt, see on siis neljapäeval ehk ülehomme. Mind lõi kohe pahviks. Ütlesin,et ma hetke mõtlen. Mõtlesin ja ei saa nii kiiresti. Lööb mu plaanid sassi ja asjad jooksevad kuhja. Sandra tahab reedel lasteaiakaaslase sünnale minna ja kui neljap oleks op, siis nagu eriti ei saa. Jäi siis ikkagi 4.november.
Mul uus kogemus. Olen omale itaallasest kliendi saanud. Nüüd muudkui teen tööd lisaks eesti keelele ka inglise keeles ja tundub, et saame kenasti hakkama. Imelik on ainult see, et kui eestlased tellivad omale reklaamiks ikka uued t-särgid ja lasevad neile trüki peale teha, siis tema tõi mulle mitu kilekotitäit oma kantud polosid, t-särke ja tahab sinna. Mõni on küll selline, et anna olla. Aga noh, mis see minu asi on, lihtsalt jäi silma ja mõtetesse. Muidu väga tore ja hea suhtleja jne.. kena ka..:P
EDIT: Asi ja probleem selles, et läbipestud , vanad asjad võivad peale trükki ja kuumutamist käituda ettearvamatult, pesupulber, mida on kasutatud, võib välja tuua plekke, trükk ei pruugi kinnituda korralikult jne. Vat seetõttu ei soovita vanadele asjadele trükki peale teha.
Aga nüüd tuttu, homme jälle päev täis tegemisi Mu päevad venivad muudkui pikemaks ja pikemaks.

Nädalalõpp kodus

Üle pika aja saan ma olla rahulikult nädala lõpus oma kodus ja toimetada just niipalju kui viitsimist on.
Sõitma ju kuhugi ei kipu, kuigi kallis teinepool pakkus oma autot meile tänaseks. Ütlesin,et pole vaja ja ta läks sellega ise tööle. Kuna ilm ja olemine tundus sobilik hoopis jalutuskäiguks, siis panime Sandraga riidesse ning läksimegi õue. Kõigepealt viisime ühe pakikese posti ja siis jalutasime Humanasse. Mõtlesin,et äkki leidub seal mõnd trööba jopet vms aga ei olnud. Laps valis endale muidugi mänguasju, lubasin tal neid võtta. Paar poni lisandus me majapidamisse:P
Seejärel läksime Sikupilli keskusesse. Sandra lasteaiakaaslane kutsus Sandra oma sünnipäevale ning läksime sünnipäevakingi luurele. Ei osanudki arvata, et selle leidmine ei kujunenudki väga raskeks. Sai selline väiksele neiule asjakohane komplektike:
Lilla koti valis Sandra endale + kommikarbike ning roosakama siis lubas Reelikale kinkida + mänguke ja medalid. Sellised väiksed ja armsakesed.
Kingid ostetud ja poest paar vajalikku toiduasja, arvas neiu, et nüüd lähme hamburgerit sööma. Kuna me pole seda ammu teinud, siis läksimegi. Pärast sai laps mängunurgas veel pool tunnikest mängida ja kõik olid rahul.koduteel korjasime looduslikku materjali, millest me peaksime nüüd mingi sügisese kompositsiooni tegema. Vaatame, kas täna või homme.

Neljapäev

Hommikul viisin auto remonti. Kasu polnud sellest midagi. Sain vähemalt targemaks ning taaskord oli mul õigus- et siin ja seal on miskit jama. Ja oligi ning kohe nii jama, et juppe, mis puruks on, ei olnud kuskilt võtta, isegi mitte esindusest. Nii siis pandigi auto sama targalt kokku ja mu auto ongi katkiiiii. Turbotoru on pikuti lõhki ja seetõttu imeb õhku sisse, tossab ja joob kütust palju, palju. See telliti ära ja vist ehk esmaspäeval saabub.

Käiguhoovastik, mis on ka puruks- sellega on keerulisem lugu. See tuleks nüüd leida ja kui ei leia, siis tuleb seegi tellida ning selle hind on juba selline suurem summa aga kuna sõita on vaja, siis isegi sel juhul on see väljaminek vältimatu.

Sandraga käisime ka arstil ära. Vaadati, kuulati mu juttu ja doktor arvas, et kui see ikka pidevalt nohu tekitab, siis tuleb see naks ära teha. Naks tehakse 4.novembril. Laps oli tubli ja aktsepteeris seda arstionu. Ta nii vahvasti ütles lapsele, et tsau Sandra, kuidas läheb. Laps kehitas õlgu selle peale.Kui onu palus suu lahti teha, siis kenasti tegi. Tea, kas mu laps on suureks saanud. Enne nagu pelgas.

Päeval ja õhtupoolikul tegin veidi ka tööd ning kui sellega ühele poole sain, siis hakkasin heategevuslikuks laadaks miskit meisterdama. Lasteaias tuleb nimelt oktoobris laat, kuhu tuleb tuua enda meisterdatud asju- käsitöö, küpsetis või mis iganes. Mina mõtlesin,et annan paar tehtud mütsi nö heategevusse ning täna meisterdasin Sandra valvsa pilgu all lillekesi. Kokku sai neid 50tk. Mõni õhtu teen vast veel. Vahvad igatahes, loodan,et keegi neid heategevuslikul eesmärgil ka ostab.

Tempo maha

Olen tempot vaikselt maha võtnud ja tunnen, et hakkan omadega tasapisi nö mäele jõudma. Vähemalt töises pooles. Tegemisi jagub aga tasa ja targu, siis ei keera üle võlli ka nii kergesti.
Ideed on aina tulemas ja teostumas. Täna sain kätte 1 osa kinkekomplektist, ossa, kui mõnus see oli, hingasin kohe sügavalt sisse....rohkem ei kergita saladuskatet. Aga minu ämm saab sellise komplekti jõuludeks. Ikkagi minu enda idee ja käsi sees ka teostuses.
Ja peagi saab keha sooja.... sisse peita ja seda kaunistab ehtne niidijooks...
Kuna uued ideed tulevad peale ja plaanime asukohta vahetada, siis tekkis idee teha nö kolimiseelne soodusmüük. Et inimesed saavad asju soodsamalt osta ning mina ruumi juurde. Pakutav valik on üleval SIIN ALBUMIS ja tasapisi panen asju juurde. Kes ees, sel suurem valik, sest ega meil mingeid tohutuid koguseid taga ole, ikkagi ainulaadsed eksemplarid.
Täna käisime Marguse emal õhtul külas, tegime väikse kohvi-koogi ja jutuõhtu. Pole ma ju teda terve suve näinud, kuna ta Aegnal ja mina sinna sellel suvel ei jõudnudki. Muidu olen ikka vähemalt korra suve jooksul käinud ja nii juba aastaid. Ämm ütles, et Sandra on küll lausa miski 20cm pikem kui suve alguses kui laps Aegnal käis. Ja tänagi jälle avastasin,et veel ühed püksid on lühikeseks jäänud. Eks neid asju tuleb aina juurde. Pean omale mingi shoppamise päeva tegema aga tea kust see selline päev võetakse ?
Homme käime Sandraga ära siis kirurgil, ehk saame targemaks.
Nädala lõpus tahaks kodus koristus jm vajaliku rallit jätkata, maalesõidu jätan vahele. Ehk puhkan siis natsa välja ka ennast. A tegelt tahaks ikkagi kohvrid pakkida ja palmi alla...

SILLE: kui aega saad, ole hea kirjuta mulle, kuidas teil Saksamaal elu läheb. Pole nii ammu kuulnud teist, aga tahaks. Nii väga. Kas Enrico paneb juba puhtalt saksa keelt? Ja mis su aadress seal on ? Ma äkki vahel kirjutaks paberkirjagi(hea mees, kes lubas eksole).

Väike aga vajalik abimees ! Ole nähtav !

Toimetasin 2 päeva ja sai üsna palju asju kodus ära tehtud. Siiski oleks mul olnud vaja veel 1 nädalavahetuse päeva. Ma ei tea, kuhu see aeg küll tormab. Ja Sandra on palju kasvanud, nii mõnedki riided on jälle väikeseks jäänud. See asjaolu tekitab mulle jälle tegemisi juurde...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Meie Eestimaa suvi on vahetunud Eestimaa sügise vastu ja seoses sellega on õhtud juba täitsa pimedad. Et pakkuda inimestele lisaks kenadele rahvuslikele tekstiilitoodetele(särkidele, kottidele) ka väikestviisi abimeest, siis sai minu peas kauaküpsenud mõte ometi teoks. Tegelikult juba enne Ülemiste müüki. Seal käinud inimesed ostsid ja kiitsid ning loomulikult oli mul ülimalt hea meel, et inimesed pidasid seda vahvaks ja ainulaadseks ja asjalikuks ning vajalikuks. Mõni ostis kohe 5tk, et sõpradele nii armas kinkida. Ah, et millest on jutt ? No loomulikult ikka HELKURIST.

Kes arvab, et temalegi kuluksid sellised rahvuslikud helkurid ära, siis võtke aga julgelt ühendust. Esialgu mul neid veel on, kuigi juba piiratud kogus. Soovid saatke girta@artke.ee

Et siis vahepeal sellised tegemised.

Suvi otsas

Nüüd võin siis öelda juba nö ametlikult, et minu jaoks on suvi otsa saanud. Pole ma kuskil käinud, pole puhata saanud ja randagi jõudsin sel suvel vaid 1 korra, mis on minu jaoks tegelikult täiesti kohutav. Ma nimelt päikeseinime. Ausõna tahaks palmi all mõnulema minna. Aga arvestades igasuguseid asjaolusid, on see raskendatud. Tahaks ju ikka perega koos minna aga et kõigil oleks 1 ajal võimalik ja mis siis mu tööst saaks kui ma nädalaks kuhugi lihtsalt ära kaon...
Töised asjad kõik pooleli ja neid ikka jagub. Olen omale eesmärgiks võtnud, et teen asju rahulikumalt, ei kiirusta üle ning teen palju jõuan lihtsalt. Üks päev kui mul oli miski 20 meili läbi töötlemata(hinnapakkumised jm), siis ma lihtsalt tõusin kell 15 laua tagant püsti ja ütlesin, et tööd on nii palju, et ma lähen kohe minema lihtsalt. St et niikuinii ei jõua kõike teha ja jumal tänatud, et olen mingil määral oma töö peremees ning mu otsene ülemus on normaalne inimene. Jätsin sel päeval ära oma poereisi jm tegemised ning sõitsin otse maale. Istusin terrassil päikese käes ning lihtsalt tõmbasin veidi hinge.
Maal said enamus vajalikke asju tehtud. Murugi sai niidetud ning metsaalune korda tehtud. Eile pakkisime oma asjad kokku ning majagi hakkas juba korras majapidamise moodi välja nägema( muidu oli meil ikka igas nurgas mingid mänguasjad jm). Seejärel kõik autosse ning kolisime mõneks ajaks nüüd linna. Ega ma nii väga taha aga Sandra saab siis vahepeal ehk taas lasteaias käia enne kui meid nn. koduaresti pannakse. Neljapäeval lähme kirurgi vastuvõtule, ehk siis saame targemaks, millal ja kas op tehakse. Autoga pean ka nö arstile minema. Olen teise igapäevase 100km maha sõitmisega vist ära kurnanud. Tea täpselt, mis viga aga ehk vajab kütusefilter vahetamist.
Eile tegime Sandra toas suurpuhastust. Paar päeva tagasi kallasin kõik tema mänguasjad mänguasjakastist välja ning viisin kasti maale. Reede õhtul käisin ja ostsin ilusa uue mänguasjakirstu. Sellise suurema ja puust, ilusast männipuust, mida saab ka nö pingina kasutada. Lisaks palusin Margusel osta 1 korvriiul, et Sandra toas vedelevad asjad ühte kohta paigutada. Tuba on väike ja tükk aega mõtlesin, mis ja kuhu, et lapsel ikka mänguruumi ka jääks. Lõpptulemusega olen rahul ja Sandra vist ka. Eile mängis oma toas ja täna ka juba tükk aega vaikselt toimetab seal. Eks pole ammu kodus olnud, asjad ju kõik nn uued ja huvitavad.
Mina aga lasen siis järgmises toas edasi. Enda asjad vaja ka paika sättida, et oleks ruumi olla ja astuda. Samuti pean tegelema hakkama Sandra väikseks jäänud riiete ja jalanõudega. See on üsna aeganõudev ja tüütu tegelikult. Aga tuleb tegeleda, sest neid asju tuleb ju aina juurde.
Vot sellised tegemised siis. Toimekas ennekõike, kuigi tunnen kontides tegelikult väsimust ja meeleldi keeraks diivanile kerra ja oleks niisama. Käsitööd tahaks ka teha. Paar asja mõttes ja 1 tellimuski sees... oh, oleks mind mitu.

Siin, seal ja igal pool

Tööpäevad hakkavad läbi saama.. aa mitte mul. Mul oleks sellel nädalal kujunenud 7päevane töönädal aga ütlesin, et pühap ei saa. Ah, et mis ma siis teen ? No ajan siin ja seal igasugu asju ja alates homsest st reede, laup,pühap oleme osalemas Ülemiste keskuses toimuval ''Meistrite Festivalil'' . Kohal oleme reedel kl 16-20, laup ja pühap kl 12-18. Mina pühap puhkan, ehk saadakse ilma minuta hakkama. Homme möödubki ja tegelikult on suur osa sellest nädalast möödunud müügiks ettevalmistuse nime all. Kel aega ja tahtmist, siis tulge meie tooteid sellel nädalavahetusel vaatama ja ostma. Peaksime asuma 1.korrusel kohe välisukse kõrval. Jutt siis sellest välisuksest, mis asub suurest parklast tulles vasakul pool, st Suur-Sõjamäe tänava pool.
Lisaks panin täna Sandrale vastuvõtuaja opereerivale kirurgile Nina-Kõrva-kurgukliinikusse kirja ning uurisin asjade käiku ka Fertilitasest. Olen juba tükk maad targem ja kaldun sinna Fertilitase poole. Tahan lapsele kõige nn.elamustevaesemat oppi ja tundub,et nemad seda pakuvad. Suhtlemisel nendega jättis nende ülemõde küll väga asjatundliku ja meeldiva, sõbraliku mulje ning küsimata kirjeldati mulle sündmuste käiku. Üritan NKN Kliinikust ka selle välja pigistada. Probleemiks saab kindlasti see opijärgne aeg, mil laps ei tohi lastekollektiivi minna. Ehk leian abilisi, kes on mõne päeva Sandraga veetma. Muidu kuhjuvad mu tööd nii et, ma kukun selle kuhja all lihtsalt kokku. Ja seoses sellega olen asunud endale assistenti otsima, kes mu töökoormat veidi kergendaks ja mind aitaks müügis ja muudes jooksvates asjatoimetustes. Täpsem info ARTKE BLOGIS
Ahjaa, kuna Lastepolikliiniku arst ei kirjutanud mulle paberile saatekirja, siis pidin selle järgi täna ekstra sõitma ja siis lasin kohe 2 tk kirjutada. Õde ütles,et keegi pole veel enne nii palju saatekirju tahtnud. Vastasin enesekindlalt- aga mina tahan, sest tahan pakkuda oma lapsele parimat ja uurin enne maad siin ja seal. Arst oli endiselt väga tore ja arusaaja ning mulle jättis mulje,et tema kiitis mu teguviisi igati heaks. Uuris kui pikad kuskil järjekorrad ja trükkis mulle mitmes eksemplaris ka röntgenpildid välja. Kel on kogemusi, oskate ehk mind valgustada- mis tähendab adenoidi 2.aste ? Et selline keskmine või ?
Täna sain kätte taas meie uue toote... sellise helkiva abimehe pimedasse sügisaega. Sellest aga mõni teine päev ehk pikemalt kui aega leian.
Seniks aga jõudu ja jaksu kõigile !

Nädalalõpp

Kõigepealt tänud, kes eelmise postituse juures omapoolse kommentaari mulle jätsid. Eks pean selle käsile võtma, mis muud ja lootma, et kõik läheb hästi ja peale seda meie nohud vähenevad.
Reedel oli selline päev, et tööd ma nagu ei jõudnudki teha ja juba natukene piilusin ning nägin, et tuleb homme päris paljude asjadega tegeleda. Just lisasin meie ARTKE blogisse pika postituse uutest toodetest, mille kaasautor ma olen ja nagu ikka, uued asjad juba peas pöörlemas.
Täna öösel nägin särke lausa unes, vat nii hingega olen asja juures , et isegi nädalavahetusel on järelikult mu sees sügaval mõtted seal.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Nimelt olime kutsutud mu öe sünnipäevale, mida ta pidas seekord Türil. Kuigi nädalavahetus pidi vihmane tulema, oli laup ja meil siin ka pühapäev täitsa kuiv, kui tänast 20 piiska ei loe. Kuulsin, et Tallinnas olla old tubli vihm täna.
Eile sai söödud, joodud, juttu räägitud ja mängitud ning peagi oligi taas aeg hakata kodu poole liikuma. Küll läks kiirelt pimedaks ja tee peal sai tuuleklaasivedelik otsa, et viimased 20 km olid suht vastikud. Bensiinijaamas sain uue laari pesuvedelikku sisse kallata ja tee jätkus palju selgemana. Ka need märgistamata tundmatud teed, mida tuli läbida ringsõiduna, said otsa ning tee ei läinud enam ainult metsade ja põldude vahelt. Mulle nimelt ei meeldi pimedas metsavahel sõita. Olen paar korda põdraga kohtunud ja metskitsede ja jänestega. Seekord suutis mind ehmatada vaid üle tee jooksev rott. Tegelikult ta natuke hüppas, äkki polnudki rott ? Ja ühed helkivad silmad ühes põõsas jäid ka silma.
Täna toimetasin metsas. Riisusin nii hoolega, et pärast mitmetunnist tööd sai rehast 2 eraldiseisvat tükki- rehavars ja reha ise. Mis teha kui liiga hoogsalt tööd teed. Aga metsaalune sai puhtamaks ja suur hunnik oksi ära põletatud.
Ja kella vaadates olen taas avastanud, et uneaeg jääb nüüd taas häbematult lühikeseks. Läksin.

ohjh

Teisipäeval oli meil kinni pandud aeg Kesklinna Lastepolikliiniku nina-kõrva-kurguarstile. Sandral ju pidevalt nohu ja eelmisel nädalal ühel öösel kurtis taas, et kõrv valutab. Nii ma siis paningi taaskord aja kinni ja seekord kohe spetsialistile, kuna perearsti juurest miskit mõitlikku abi niikuinii ei saa. seekord võttis kabinetis, kus me ennegi käinud, vastu teine arst. Ja tema oli tore. Sandra oli ise nõus talle kõrvad, nina ja isegi kurgu ette näitama(esmakordselt nii vabatahtlikult)ning näitas ka seda, milline kõrv talle haiget tegi. Arst vaatas ja tõdes,et laps räägib õigust. Kuulas, mida me kurdame ja küsis omapoolseid küsimusi. Siis arvas,et me võiksime pildi ära teha. Tegime ja saime ka kohe vastuse. Arst näitas mullegi pilti ja pildilt oli hästi näha,et lapse vaevusi põhjustab suurenenud adenoid. Ohh, nüüd peab temaga opile minema. Arst oli tore, ütles,et joosta pole nüüd kuhugi vaja aga kui ikka probleeme tekitab, siis oleks siiski vaja seda teha, kuna adenoid ju kasvab aina suuremaks. Ja käik seal kõrval on jäänud väga kitsaks. Seetõttu siis ongi nii, et pidevalt see nö umbes ja kõik kinni. Uurin nüüd erinevaid võimalusi ja kohti, kus seda oppi teostada. Kuna ise olen oma elu jooksul haiglatest nö ringiga mööda käinud, siis tekitab see minus igasuguseid tundeid, aga tahaks oma lapsele parimat ja võimalikult vähe ebameeldivaid üleelamisi.Sama siis ka endale.

Kolmapäeval käisin Sandraga juuksuri juures(eelmisel päeval sain vanaemale aja) ja täna hommikul käisin ise. Korraks jõudsin ka tööle, ent kuna seal polnud hetkel netti(serveri paigaldus), siis sain seal vaid särke trükki anda ja pakkida ning mõttetööd teha. Siis sõitsime kohtumisele. Peale seda oli üht-teist vaja osta ning siis lippasin lillepoodi. Õel mul täna sünnipäev. Kohtusime me aga Rannamõisa kirikus ja surnuaias, kus toimus ühe sugulase matus. Pärast istusime peiedel ja sealt äratulles ei hakanudki ma enam Tabasalust linna poole sõitma. Sõitsin läbi Harku,Laagri ja Saku asula otse Kiisale. Kiirelt sain. Ja nii ma siis ei jõudnudki põhimõtteliselt täna tööd teha, kuigi olin maalt eemal kl 8-17.
Homme oleme kutsutud õe sünnipäevale Türil. Pühapäeval siis puhkaks ja vaataks, kus ja mismoodi edasi.

Mõnus nädalalõpp

Kui kogu aeg tööl käid ja vahepeal eriti hingata ei saa, siis on igati mõnus vahel terve nädalavahetuse olla oma perega omas maakodus. Ma tõesti nautisin seda nädalavahetust.
Reede õhtul vaatasin ilmateadet ja meele tegi nukraks, et tuleb vihmane nädalalõpp. Laupäeva hommik aga algas minu imestuseks hoopiski sooja õhu ja päikesega. Haarasin näppu ja pistsin jalga oma eriti roheliseks muutunud muruniitmistossud ning tirisin kuurist välja muruniiduki. Veidi jalutamist ja tunnikese või ma ei tea, mis aja pärast oligi aed tunduvalt siledam. Seejärel rohimiskindad kätte ning põõsaalused ja peenrad said üle käidud. Vahepeal saabus Margus, kes aitas trimmeriga ka kaasa. Siis tuli sõber külla. Sai istutud ja natuke kraade manustatud ning tegime ka pisikese lõkke. Siis läks sõber linna tagasi ja me sammusime sauna. Saun oli seekord eriti särtsakas ja hea. Ja kui me siis kella 22 paiku saunast tuppa maandusime, hakkas sadama.
Täna oli ka ilus ilm. Päikse käes oli hea soe aga päikeseta tegelikult jahe. Siiski, sain ka täna riisuda ja muid vajalikke toimetusi teha. Vahepeal tegin perele süüa ja mahakukkunud õuntest koogi. Külma piimaga maitses see hea. Nüüd saatsime meespoole linna ja veedame mõnusat rahulikku pühapäevaõhtut. Tunnen, et nädalavahetus on korda läinud. Olen saanud oma armsatega koos olla, lõõgastuda ja aiatöid teha. Kui keegi ei käse ja tuleb tahtmine peale aias toimetada, siis on see igati mõnus. Ja terrassil istuda ja aeda vaadata - silm kohe puhkab.
Homme käin tööl ära ja siis kolime korraks taas linna. Aga vaid korraks, ei raatsi veel päriseks. Olen harjunud juba siit tööl käima. Mõnus on peale tööd tulla, plätud jalga lükata ja terrassil istuda või murul jalutada.

olen olemas

Olen täiesti olemas. Nädala sees tööl ja laadal käinud. Seda viimast sai tehtud ka nädalavahetusel. Nüüd taas tööl ja nädalad muudkui lähevad. Ei jõua mina sellel aastal puhkamiseni.
Elukoht endiselt linnast väljas ja mida vähemaks seda suve jääb, seda vähem on mul tahtmist linna kolida, sest siis tuleb sügis ju kohe järgi...
Ja ega muud uudist polegi.

Uitaja Helsingis, kunstiteosed

Tõmbasin fotokast pilte arvutisse, kuna ''rahvas'' nõudis. Leidsin mitmeid vahvaid fotosid.
Kõigepealt paar lahedat fotot meie minireisist Soome pealinna Helsingisse.








Sandrale reis väga meeldis, oli nii asjalik ja hea laps ja niikui meil on kodus jutt läinud Soome peale, arvab ta, et ta peab ka uuesti sinna minema.
Pilte sai tehtud ka minu viimastest kätetöödest. Teisipäeva õhtu oli meil väga sisutihe. Kui ma lõpuks oma kraamihunnikuga koju jõudsin , asusin tegutsema mitmel rindel. Natuke korrastasin kodu ja panin pesumasina tööle. Seejärel tegin viimased vajalikud tegevused, et valmis saaks sünnipäevakingitus Sandra lasteaiakaaslasele. tuli selline puhhi kübar.



Kübarale sai kingikotti lisatud veel Puhhi tegelastega kaardimängukomplekt ning lastepärane shokolaad. Loodetavasti kübar sobis ja muu oli ka suu-ja meelepärane. Sünnipäev kolmapäeva õhtul igatahes Sandrale meeldis. Ma ise kõik see 3h kohapeal ei olnud, käisin vahepeal ära.
Kui kübar oli teisip õhtul valmis saanud, asusin järgmise kingituse kallale. Nimelt on üks Sandra lasteaiaõpetaja kolimas teise linna ning reede on tal viimane tööpäev Sannu rühmas. Kahju, sest inimene ääretult tore ja armas. Et oma tänulikkust natukenegi näidata, tekkis mul mõte ning mõte sai teoks. Laste käejälgedest sündis kunstiteos ja vahva selline. Panin oma toa seinale, et pilti teha ja meeleldi olekski ta sinna jätnud. Käejälgede paigutamine võttis päris tükk aega, et kõik kenasti ära mahuksid ja värvid ühes kohas ei korduks. Juurde kirjutasin laste nimed. Ehk leiab see kunstiteos kohakese õpetaja uue kodu seinal ja meenutab meie armsaid ''Põngerjaid''. Kolmapäeva hommikul andsin laste abiga kingi üle ja sain vastu kõva kallistuse.Hiljem kuulsin teiselt õpetajalt,et kingitus oli väga meeldinud.
Ka õpetaja oli vaeva näinud ja kõigile lastele teinud mälestuseks fotoalbumi(100% käsitöö), kus esilehel on nt.Sandra koos Kärdiga ja edasised pildid siis Sandrast. Hästi armas. Ja ta tegi neid ju igale lapsele, et siis ligi 20 tk !
Aga nüüd siis laste ja nende emmede-isside poolne kingitus, mis on 100% minu idee ja teostus:




et saaks ka natuke suurusest aimu, siis minu meetrise lapse käes:

Kodus oli mõõnus olla aga täna tulime jälle maale tagasi. Ahjaa, sain oma isikliku, st ametlikult mulle kuuluva autoga esimest korda sõita, vahva ja hea. Kindlasti teen vahel vahetust ja vuran sellega. Tänud elukaaslasele, kes mind rooli lükkas. Ma nii naljalt teiste st minu jaoks võõraid autosid ei rooli. Mis mul muud üle jäi ja noh, tegelt ju nagu natuke minu oma ka...

rahu,ainult rahu

Mingi rahutus on sees... lihtsalt tahtsin välja öelda. Ma lihtsalt ei jõua teha kõike, mida ma võiksin teha, st pakkumisi ja ootamisi või kuidas seda nüüd nimetatakse on rohkem kui ma anda suudan. Täna õhtul tabasin end mõttelt,et tahaks paar päeva aja maha võtta ja lihtsalt oma perega ringi rännata ning lapsega rannaliival jalutada ja kivide otsas turnida. Meibi imelik aga tõsi. Kuidas ma küll saaks seda tekitada? Ja tingimus oleks, et tahaks seda teha veel suvekuul. Vaatasin praegu hirmuga kalendrisse, prr, 2 nädalavahetust ja ongi sügiskuu. Tunnen, et mind valdab ärevus sügise ees, ju vast seetõttu, et suve pole minu jaoks olnud.

Nädalake tsiuh

Ma ei tea, kas ma olen ainuke, kelle nädalad lähevad liiga kiiresti. Alles oli esmaspäev ja homme on jälle esmaspäev. Nagu mul seda sügist aina rutem ja rutem vaja oleks. tema tulekust ei pääse muidugi. Unistan siin nö suve pikendamisest palmi all, sest unistada ju võib.
Nädala jooksul polegi nagu midagi erilist jõudnud teha. Tööl ja teel tööle või tagasi maakodusse. Õhtuti ju enam niikuinii miskit erilist teha ei jõua ega ausalt öeldes viitsigi. Reede õhtul võtsin kätte Sandra riiete sorteerimise ja siis muidugi läks elekter ära. Tere tore. Tagasi ta ei tulnudki ja nii ma siis tegin oma tegevust taskulambi- ja küünlavalgel edasi. Hommikul oli ka elektrit nii palju,et kohvimasin jõudis peaaegu ära tilkuda ja oli jälle kadunud poole päevani.
Nädala jooksul on õhtuti meil 3x külalised käinud, et ses suhtes selline täitsa sumisev nädalake. Eilegi olid külalised ja tänu sellele jõudsin ma eelnevalt ära teha oma ühe viimase idee. Nimelt mõtlesin ükspäev ruumi paigutusi vaadates ,et peaks natuke ümberkorraldusi tegema. Ja eile homikul võtsin kätte ning tõstsin maja suurest toast, mis oli seni meie söögi-elu-magamistuba, laua endisele terrassile, mis sai eelmisel aastal uueks toaks kinni ehitatud. Nüüd on meil siis peaaegu vabas õhus olev söögituba. Väga mõnus. teed aga ukse terrassile lahti ja istudki justkui õues. Mina rahul, teised ka. Huvitav kuidas see idee mul enne ei ole pähe tulnud...
Reedel käisin korra ära Sandra lasteaias. Võtsin endaga kaasa laste käejälgede pilte, millest meisterdan kingituse. Mõeldud on see õpetajale, kes kahjuks läheb teise linna elama ja Sandra rühmast siis ära. Kurb, sest lapsed juba harjunud ja vanemad ka.
Reedel leidsin Sandra korvist kutse sünnipäevale. Täna olengi enamuse ajast end kingituse meisterdamisele pühendanud. Ilm oli ju väga tuuline ja ega muud eriti tahtnudki teha. Eile sai lisaks grillile ja tsillile niidetud ja natuke asjalik oldud. Täna oli puhkamise päev. Kingitus ka peaaegu valmis. Vajab viimast heegeldust ja aplikatsiooni. Mõtlesin,et jätkan traditsiooni ja teen kingi ise, ehk saab laps seda kanda. Üks teine lasteaiakaaslane sai ka samas stiilis kingituse ja on aktiivselt kasutusel ja kiidusõnu saanud.
Uuel nädalal uued plaanid. Sinna sisse kuulub hetkeline linnas elamine ja paar laata kui kõik läheb plaanipäraselt. Tõotab tulla suht sisutihe nädal... taaskord.

töö, töö ja ideed teostuvad

Igapäevane rahvuslik ralli käib. Sellel nädalal sain vaid ühel nädalavahetuse päeval puhata, kuna pühapäevase päeva veetsin taaskord Rotermanni laadal. Ilm oli ilus ja päev läks ausalt öeldes megakiirelt. Juba oligi õhtu ja sõitsin maale tagasi. Nüüd olen taas maalt tööl käimas igapäevaselt.
Tööl tegemisi jagub ja kuidagi ei jõua kõikide asjadega päeva jooksul lõpule... või on mul lihtsalt endale liiga palju nn.nõudmisi, st tahan teha asju korralikult ja sügavuti. No mis teha, olen juba kord selline. Njah, eks see ole, kust kandi pealt vaadata. Suvi on varsti läbi ja ma olen randa jõudnud vaid korra, igasuvine Aegnareis tegemata, puhkust pole olnud, koduaed ei ole ka nii hoolitsetud kui varasematel aastatel...Tööinimese rõõmud. Tahaks pühenduda paljudele asjadele aga aega napib.
Viimasel ajal olen taas tegelenud tootearendusega ja nii mõnigi asi on tehtud juba ning mõni alles idee tasemel või siis poolel teel reaalse teostuseni.
Üks viimaseid saavutusi on kindlasti suur ja praktiline ostukott, mis on mu meelest tõeliselt mugav ja minu igapäevane kaaslane. Olen nö välja lasknud ka komplekti oma tikandiga. Kui järgmine kord leian aega, siis näitan ja kirjeldan pikemalt. Natuke juba näeb ka neid asju ARTKE KODULEHEL
Nüüd aga kiirelt unedemaale, päev on väääga pikaks veninud.

Väike tuulutus

Esmaspäeval kolisime mõneks ajaks linna. Teisipäeval ärkasime väga varakult, sest pidime juba 7 paiku sadamas olema. Sandra käis oma esimesel välisreisil ja tundub,et ta jäi sellega väga rahule- ju siis oli piisavalt põnev. Igatahes käitus laps ääretult kenasti, kordagi ühtegi vinguvat nooti ega midagi. Kuna ärkamine oli varajane ja elamusi ning käimist piisavalt, väsis laps päeval ära ning issi süles vajusid silmad kinni. Kuna niiviisi teda raske tassida, siis suundusime Forumi keskuse ühte kohvikusse, kus laps sai sealsel mugaval diivanil tunnikese magada. Meie siis valvasime teda kordamööda ning veetsime aega kohvitassi ja ajalehe taga. Enne seda aga käisime ära Sea Life meremaailmas. Meie jaoks polnud see nüüd midagi väga erilist aga Sandra muudkui tormas järgmise akvaariumi juurde ja muudkui kutsus õhinal, et issi tule vaata, mis siin on ja emme tule siia jne. Igatahes oli meil vägagi tore päev ja kuigi päev oli pikk, jäi ta mõnes mõttes lühikeseks. Ka tagasireis kulges superhästi. Sõime perega õhtust ning seejärel möllas Sandra täiega kuni laeva saabumiseni südaööl teiste lastega mängutoas. Madonna kontsert oli just otsa saanud aga meil õnnestus üllatavalt ruttu ikkagi endale takso sadamasse järgi tellida ja kell 01:30 vajus mu pea juba kodus padjale.

Toimekas

Saime ikka oma nädala plaanid täide viia. Sai sünnipäevaks isale õnne soovitud ja Sandra sai järgmise päeva ka vanaisa ja Jaana lastega veeta. Õhtul kui peale tööd talle järgi läksin, siis hakkas lausa nutma, et ei taha ära tulla. Igatahes mõnus vaheldus. Murastest võtsime suuna Kiisale ja nüüd oleme jälle paar päeva siin elanud. Täna oli ilm nii kehva, et veetsime päeva suht tubaselt, vahepeal aint pistsime nina õue. Käisin just teist õhtut järjest saunas...küll oli mõnus.
Homme pean varakult linnas olema, et kella 9 paiku hakata asju Rotermanni turul üles sättima. Veedan nimelt pühapäevase päeva just seal kvartalis ja tutvustan ning müün meie ideede ja teostuse tulemusi. Loodan, et ilm tuleb laata toetav ning päev igati mõnus.
Esmaspäeval teen siis homset päeva natuke nö tagasi ja ajan asju kodukontorist ning kolin meid vahelduseks taas linnakoju. Teisipäeva hommikul viib Viking XPRS meid üle lahe. Sandra esimene välisreis. Kuna suvi on olnud nagu ta on, siis lihtsalt tuleb midagi korraldada, et suvi millegagi meelde jääks ka isikliku pereelu tasemel. Tööelu on küll huvitav ja nii vahva,et saab oma mõtteid realiseerida.
Ma ei ole veel töisesse blogisse jõudnud neid asju üles laadida, mis on küllalt suurelt jaolt nö minu rida. Mõtlesin, et peaks mingi suuuuuure ostukoti ka siis ikka tegema. Mõõtsin ja panin kavandi paika ning reedel sain ahjusoojad ostukotid kätte. Võrdluseks siis minu käsi kotil:

Kotil on 4 sanga- pikad ja lühikesed, mis on ääretult praktiline ja kott tõesti mahukas ning mõnus. Mulle endale väga meeldib.
Enne kui sai valmis see kott, tõusis lendu veel üks pääsuke. Tegelesin mina siin juba tükimat aega ühe tikkimistööga. Algselt oli plaanis sellest üks kena diivanipadi teha aga elu läks omal kiirusel. Ühel õhtul võtsin kätte ja lõpetasin tikkimistöö ära. Ja lendlevate liigutustega sain ma nö. enda pluusi. Trükitud tikandipildiga õhemast mõnusast materjalist naiste musta värvi T-särk "Girta tikand".



Kõik ,kes on seda oma silmaga näinud, ei ole suutnud end hoida seda lähemalt vaatamast ja katsumast. Pidi nii ilus olema. Eriti lahe on see, et niidijooksud kõik kenasti näha ja petab ikka algselt ära küll. Tegelikult on võimalus seda endale juba tellida ka. Pean lihtsalt leidma aega, et need tooted ka ARTKE BLOGISSE üles panna.

Kriips kraaps

Nädalake jälle edasi libisenud. Just jah, libisenud, märg ju. Sandra siin mitu korda vihmamärjal trepil jalgealuse kaotanud. Õnneks ei miskit hullu, eks neid sinikaid ikka tekib.
Laupäeval ja pühapäeval sai aias rohitud. Maasikatel võtsime võrgud pealt, lõikasin taimed nudiks ja rohisin taimede ümbruse. Nii kurb oli kuidagi-maasikaaeg läbi...sügisene aeg aina läheneb ja läheneb. Oh õudust. Miks ei võiks meie maal olla nt 6kuud suve ja siis ülejäänud aastaajad vastavalt siis 2+2+2 kuud või kuidagi niiviisi. Elu nii kiire, et no mitte ei jõua kõike ära teha, mis suve sisse tahaks mahutada.
Homme tahtsin isale minna õnne soovima aga sellel vist kriips peal.Oleks isa üksi kodus, siis poleks probleemi. Nimelt lõi Sandral eile öösel palaviku. Päeval ta roosa ja rõõmus aga sisemuses toimub miskit. Magab, siis õhk ei käi korralikult läbi.
Täna tulime ikkagi linna nii nagu plaanisime, homme siis vast lipsame teise vanaema juurest läbi ja ehk kohtume me armsa isa/vanaisaga ka.
Tundub, et siis lähme maale tagasi, sest lapsel seal ikka hea. Täna oli ta muidugi linnakodus olemisest ka rõõmus- kõik asjad ju justkui uued ja huvitavad.
Valmis sai täna ka uus müts sarjast "Autod", järjekorranumbriga 67, nimeks äkki "Sini-lilla suksu ?"